"Loodus õpetab tänulikkust"

Nii ütles Robert Oetjen maailmakohvikus, kui rääkisime kuidas märgata märkamatut ja mida on inimesel looduselt õppida. Vaatad voolavat vett ja tunned lõputut tänulikkust, kui paljud elud saavad tänu sellele elada. Kui oskad näha, mida kõike loodus pakub, on see ammendamatu "õpik" ja insporatsiooniallikas, ta on tohutult võimas oma mitmekesisuses ja paljudes seostes.
Georg Aher on ühes interjuus öelnud, et paljud inimesed ei anna endale aru, et loodus meie ümber ei ole niisama, loodus on elu, millest tuleb lugu pidada. Loodus on meile palju vajalikum kui külmkapp või televiisor, mis tunduvad meile sageli nii hädavalikud. Loodus ei ole paralleelmaailm, mis eksisteerib meie kõrval. Meie eksisteerime temaga koos. Ajatult ja mõõtmatult.
Ehkki mõistmine ja loodusega koos olemine oleneb väga palju sellest, kes me ise oleme, kus me oleme üles kasvanud, milline on keskkond meie ümber. Isiklikud looduselood ja elamused on tihtipeale jäänud lapsepõlve ja loodusest ja looduses olemisest kipume rääkima mineviku vormis. Meie tähelepanu on koondunud mujale - vaja tööd teha ja raha teenida, vahest meeltki lahutada, tahaks mugavust - kaob kontakt loodusega ja kipume võõranduma. Kas see on paratamatu?
Siiski on nii, et igaüks peab looduse enda jaoks leidma ja enese olemise sellega kooskõlla viima. Tõeliselt rikas on see inimene, kes näeb, oskab hinnata ja hoida meid ümbritsevat loodust ja tema imesid. See tuleb hingest seest.