Maailmakohvik Tartus 4. novembril 2009
Loovus ja loomine – kas see on kaasa sündinud või otsus? Kuidas enda loovust ellu rakendada nii, et ka teised sellest osa saavad? Kas enda loomingust on võimalik ära elada? Mis loom on loomemajandus?
Selliselt püstitasime Maailmakohviku aruteluteema seekord. Külaliseks kutsusime
Raul Oreškini, Eesti esimese,
Tartu loomemajanduskeskuse ellukutsuja ja juhi. Kuigi
klubis Maailm oli sel õhtul pisut jahe, tekkis osalejate seas vägagi soe õhkkond ja hea kontakt.
Enne veel, kui Maailmakohvikus toimunust lähemalt juttu teha, põgus pilguheit, mida mõeldakse loovuse ja loomemajanduse all. Loovuse käsitlusi on mitmeid ning loovus võib tähendada väga erinevat – loovmõtlemine, uute asjade algatamine või tegemine, kujundamine, ideede genereerimine, probleemide lahendamine. Loovus on nii tegevus kui protsess ja selle tulem, see on isiksuslik ja sotsiaalne.
Loomemajandus on majandussektor, mis põhineb loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu (
Kultuuriministeerium).
Raul Oreškin jagas meiega enda lugu ja rääkis sellest, kuidas loovus on teda läbi elu saatnud ning milliseid ettevõtlikuks loojaks kasvamise lugusid peidab enda seinte vahel Tartu loomemajanduskeskus.
Tihtipeale seostatakse loovust ja loomist loominguliste valdkondadega selle klassikalises tähenduses – valmib kunstiteos, taies, raamat, film, teatritükk. Tegelikult saab olla ja ollaksegi loov ka igapäevaelus ja pea igas eluvaldkonnas.
Raul tõi välja asjaolu, et tihtipeale arvatakse olevat loomevaldkondadest väljapoole jäävad firmad ja asutused üldse mitte loomingulised. Tegelikkuses on see müüt, mille tõestuseks on Norra juhtimiskooli teadlaste poolt läbiviidud uuring, millest selgus, et IT-firma juhtimine võib olla mitmeski mõttes loomingulisem näiteks teatritrupi juhtimisest.
Siit jõudsime esimese aruteluringi küsimuseni, millised on igaühe loomingulised väljakutsed ja mil määral me oma igapäevaelus loomingulised oleme.
Istun samasse lauda Mardi, Martini, Marielli ja Tarmoga. Meiega liitub ka Raul. Algatuseks jagame igaüks oma loomingulise eneseväljenduse vorme – kes kirjutab, kes mängib klaverit, kes pildistab – kuid enamasti on see enese jaoks. Loomine nõnda, et ka teised selleks osa saaks, on arvatakse olevat juba järgmine aste. Igasugu ideid, kuidas ennast loovalt väljendada on tegelikult väga palju, kahjuks ei jõua enamusi realiseerida arvab üks. Teine lisab, et tegelikult need ajas ka muutuvad ja see ongi hea, sest nii saab murda rutiini.
Meie arutelu muutub aina energilisemaks ja peagi avastame end lahendamas juba globaalseid probleeme – kuidas maailmas toodetakse hoomamatu hulk igasugu asju ja riideid, mis kõik ükskord oma koha prügimäel leiavad ja kui vähe siiski olemasolevast taaskasutuse mõttes uut luuakse. Vahepeal jõuame mõtteid vahetada ka pisut lokaalsemalt ehk millised on erinevused Tartu ja Tallinna loomekeskkondade vahel. Üsna üksmeelselt leiame, et Tartus on see pigem üks tervik (Alternatiiv Tartu, mis on nö katus loome- ja kultuurielu koondamiseks), Tallinnas aga paistab, et igaüks ajab rohkem oma rida. Mine võta kinni! Siis aga saame arutelu sellesse roopasse tagasi, et mõtteid vahetada loovusest oma igapäeva elus. Jõuame järeldusele, et igapäeva valikutes saame olla vägagi loovad – kuidas toimida säästvalt, tekitada vähem jäätmeid, kuidas riietume või toitu valmistame.
On aeg teha avatud ring, kus iga kohvikulaua seltskond saab jagada oma mõtteid.
Üks laudkond oli jõudnud tulemuseni, kui erinevalt loov on võimalik olla.
Loov loovus on see, kui luuakse keskkonda (maastikuarhitektid) või tehakse kunsti. Praktiline loovus väljendub materiaalselt ja võib olla ka soojustandev, näiteks salli kudumine. Hobiloovus võib olla kitarrimäng või viltimine – see, mis kellelegi meeldib. Administratiivset loovust saame kasutada ametnikuna või juhina. Igapäeva loovus on toiduvalmistamine, koristamine – lihtsalt igapäevane olemine.
Teine laudkond leidis, et minu loovus – see ongi MINA. Minu loovus on minu riietuses, toas, konspekti servadel. Loovus on see, kui ei ela ainult reeglite ja teiste mõtete ja ideede järgi, vaid oled ’mina ise’. Üks laudkond tõi isikliku loovuse dimensiooni juurde ka eriala valiku – see on otsustusmoment, kui loovat teed pidi keegi minema hakkab.
Enne teise aruteluringi algust teeb väikse vahelepõike Raul, viidates Kanada juhtimisekspert Nancy Adlerile, et praegu, mil maailm seisab silmitsi mitmete muutuste ja kriisidega on ülim aeg ühendada juhtimine ja loovus. Seda tuleks teha ka läbi loomemajanduse, leides loovväljundeid nii senistele juhtimismudelitele kui tuues ettevõtlusse (uusi) loomevaldkondi. Küsimusele, miks loomevaldkonnad vajavad eraldi toetusmehhanisme nii-öelda tavaettevõtlusest, vastab Raul, et tihtipeale ettevõtlustoetused ei ole loomevaldkondadele suunatud ning loomeinimesed ei mõista „ärikeelt“. Raul lisab, et tegelikult on ka oma ettevõtte käivitamine vägagi loominguline protsess ja suur väljakutse, kuid peab samas tunnistama, et loomeettevõtete tee kasumisse on päris vaevaline. Ent julgustab kõiki kohalviibijaid loomeettevõtlusega tegelema, sest valikuid ja võimalusi on me ümber väga palju – kasvõi see, et enamus ettevõtteid tellib firmameeneteks Hiinas valmistatud masstoodangut kohalike autoritoodete asemel.
Alustame teise aruteluringiga, et mõtiskleda loomingu realiseerimise võimaluste üle, kuidas see muuta ettevõtluseks ning milline on loomeinimese positsioon ühiskonnas.
Teises laudkonnas, kuhu istun, algab arutelu nii hoogsalt, et omavahel jäävad nimedki vahetamata. Vestlus algab sellest, et miks paljud loomeinimesed saavad kuulsaks ja nende loomingut hakatakse väärtustama alles peale nende surma? Mõneti sünge avang, ent jõuame mõttele, et sageli selliseid loovinimesi nende eluajal ei mõisteta, nende looming on „väljaspool tolle aja piire“.
Siiski, kuidas realiseerida oma loomingut nõnda, et see ka ära elataks? Arvatakse, et tuleb teha loomingut, millel on oma lugu, mis teistest eristub ja tekitada sellele kandev väärtus, aga ka vajadus. „
Aga mina näiteks ei soovigi oma loodut kellelegi müüa,“ ütleb tütarlaps minu kõrval. Muidugi, see õigus on igaühel, kuid selgitame, et loomingu loomuomane väärtus ei vähene müügiväärtusega.
„
Inimesi on vaja harida, et masstoodangule eelistada autoritooteid“, arvab üks noormees. Jah, see oleks kindlasti tõukeks, et turul oleks loovteoste järele suurem nõudlus. Leiame ühiselt, et märksõnaks on siin omanäolisus ja uudsus. Ent kuni meie valikute tegemisel on määravaks hind, on seda päris raske saavutada.
Jõuame arutlustes loovinimeste rolli juurde ühiskonnas. Selge on, et nende tähtsust ei saa alahinnata, sest enamasti on näiteks kunstnike tegevuse taga sõnum, mis kannab nii isiklikku kui sotsiaalset mõõdet.
Aeg tuua kohvikulaudades räägitu avatud ringi. Seekord ollakse väga sarnastel arvamustel, et erinevat tüüpi loomingu realiseerimine ettevõtluses algab loovuse väärtustamisest ja mõistmisest, et me vajame loomevaldkondade poolt pakutavat. Loomemajanduse keskmes on loovinimene ja tema looming ning loomeinimesi tuleb toetada, et nad rakendaks oma oskusi ettevõtluses. Igal juhul loovad loomeinimesed oma tegevusega väärtusi, positiivseid emotsioone ning annavad mõtlemisainet. Sageli ka julgustavad oma tegudega uutele loovtegevustele ning on elukeskkonna rikastajad ja parandajad.
Seda püüame meiegi maailmakohvikus teha. Rikastada mitmekesiste vestlustega meie elu, julgustada inimesi uutele algatustele, pakkuda võimalust oma ideid ja mõtteid teistega jagada ning põnevusega jälgida, mis sellest kõigest sünnib.
Meie loome jälle uusi mõtteid järgmises maailmakohvikus
25. novembril klubis Maailm kell 19.00. Siis arutleme
teadliku ja vastutustundliku tarbimise ning igapäeva valikute teemal.
Mõtted pani kirja Evelin Uibokand
