Maailmakohviku lood: Jalakäijad, jalgratturid ja autojuhid – sõbralikult koos

Maailmakohvik Tartus klubis Maailm
25. veebruaril

Maailmakohvikul on selline fenomen, et seal on alati kohal õiged inimesed. Ühest küljest on see seotud maailmakohviku teemadega, mis parasjagu ”kohvikulauas” pakutakse. Teisest küljest kindlasti Maailmakohvik ise – õhkkond, mõnusad vestluspartnerid ja põnevad külalised. No haarab kaasa!

Seekord keskendusime autovabamale ja jalgratta-jalakäija sõbralikumale linnaruumile. Luubi alla võtsime Tartu linna ning külas oli Tartu jalgrattateede koordinaator Toomas Põld.

Mitmekesiste liikumisvõimaluste edendamine linnaruumis on oluline osa linlikust elukvaliteedist – võrdsed peavad olema nii ühistranspordi kasutajaid, jalgsi ja rattaga liiklejaid ning autokasutajaid. Ent kuidas on võimalik luua kõigi jaoks kasutatav, samas vahetult ligipääsetav linnakeskkond nii, et kõigil oleks piisavalt ruumi? Kas tänane linna elukorraldus võimaldab ühendada meeldiva kasulikuga – jätta auto, säästa linnaruumi saastamisest ning teha oma igapäevaseid käike jalgsi või jalgrattaga?

Selliselt püstitasime vestlusteema. Kuid mis on mõneti mureliku olukorra taust?
Valglinnastumine soodustab auto kasutamist ja autode arvu kasvu, kiiresti laienevad linnaalad vajavad rohkem maad, energiat ja transpordi infrastruktuuri. Linna äärealadele kolimine on teatud mõttes tarbimisviis – oma maja, oma auto(d), oma aed. Meeldivama ja rahulikuma elukeskkonna otsingud on aga kulukad, energiamahukad ja seega meie oma elukeskkonda koormavad, sest igapäevased käigud tööle, kooli, toidupoodi on kodust kaugel.

Mugavus ja võimaluste laienemine on teine tendents, mis on kaasa toonud kiire autostumise, mille tagajärjel muutub elukeskkond linnas ebameeldivaks ja isegi ohtlikuks, eelkõige jalakäijatele ja ratturitele. See on viinud olukorrani, kus (korter)majade vahel on pigem autoteed ja parkimisplatsid vaheldumisi kaubanduskeskustega, mitte aga õuealad, mänguplatsid, puud ja inimesed – ühesõnaga elu. Kahjuks pole siin Eesti ja Tartugi mingid erandid.

Selleks, et linnakeskkonda ja inimest olulisel määral hoida, tuleb transpordikorraldus muuta säästvamaks nõnda, et ka jalgsi ja rattaga liigeldes oleks mugav omi asju toimetada ja liikuda ühest kohast teise. Linna elu- ja transpordikorraldus peaks eelkõige käima ikka inimeste ja siis autode järgi. Ning tegelikult ei olegi see nii ilmvõimatu. Liikluse rahustamine kiiruspiirangutega, rattateede ja kergliiklusteede süsteemi loomine linnas tervikuna ja sidumine linnaäärsete elurajoonidega ning liiklusmärkidega reguleerimine on vähim, mida teha saab. Muidugi nõuab see kulutusi, ent samamoodi nõuab kulutusi autoteede korrashoid.
Kuid kui loome tingimused rahulikuks liiklemiseks, soodustame sellega jalgrattakultuuri edenemisest ning jalgsi liikumist ja ühistranspordi kasutamist. Praegu oleme veel olukorras, kus jalgratturid tunnevad end võõralt nii sõiduteel kui kõnniteel, sest neile pole liikluses kohta.



Seetõttu mõtisklesimegi, kuidas Tartus saaks taolist olukorda parandada ja ennetada.

• Ikka julgustada jalgrattaga tööle ja kooli minekut. Sest jalgrattaga sõita on ju tore!
• Suurematele avalikele üritustele jalgrattaga kohale. Väga hea näide ja kogemus oli Üldlaulupidu Tallinnas.
• Mine kaubanduskeskusesse jalgrattaga! Pole tüütut parkimisprobleemi. Ja kui tore oleks, kui säästvat mõtteviisi toetaks mõni kaupleja soodustuste andmisega ratturitele näiteks rattaparkla žetooni ettenäitamisel.
• Politsei annab igal aastal linnale üle hulga jalgrattaid, mis ei ole omanikuni (tagasi) jõudnud. Nende baasilt võiks kesklinnas ühe rattalaenutuse avada. See soodustaks ka linna külastajaid rattaga liiklema.
• Praegused suured lumehunnikud autoparklates võiks lumevabal ajal vabalt olla rattaparklad. Nagu praegune suur lumeuputus näitab, saab palju vähemate parklakohtadega hakkama.
• Korrusmajade piirkondades oleks hädasti vaja rattamaju või -lasilaid. Linn võiks tüüpprojekti välja töötada ja seda pakkuda koos ehitustoetusega korteriühistutele.
• Ilmselt meeldiks nii mõnelegi, kui Tartu kesklinna osa oleks üldse suures osas autovaba. Jalgsi liikumine on igal juhul tervislik ja ühtlasi näeks ka rohkem, mis linnas üldse toimub. Juurdepääs võiks olla vaid teenindaval transpordil ja invaautodel.
• Linn võiks ühest linnaosast teha jalgrattaliikluse mõttes näidislinnaosa.
• Tule rattaga Tartu kevadpäevadele!
• Välja töötada ülikooli kampuste vahel optimaalne rattatee koos märgistusega „Tudeng rattal“

Nagu näha, mõtteid jätkus. Kõige olulisem on siiski saavutada olukord, kus iga liikleja arvestab teise liiklejaga, olgu ta jalakäija, rattur või autojuht. Ent selleks, et meie oma elukeskkond oleks sõbralikum ja mõnusam, peame alustama iseendast. Mina jalgratturina arvestan jalakäijate ja autojuhtidega ja tahan loota, et ka nemad minuga arvestaks. Mõnus ja ohutu „elutuba“ linnas võiks ju olla vahetuskursiks automugavuse vastu.

Täname kõiki Maailmakohvikus kaasamõtlejaid. Tore oli!