Linnakogukonnad - trendikalt loomulik eluviis

23. märtsi Maailmakohvikus oli teemaks linnakogukonnad:
Mis on linnakogukondade tekke põhjused? Kas linnakogukond tähendab elu võimalikkust linnas? Millist tähendust loob linnakogukonnas olemine, elamine ja sinna kuulumine?

Maailmakohviku külalised Tiit Remm ja Anu Haamer tegid ärgitava teoreetilise sissemineku linnakogukondadesse semiootilisest vaatenurgast. Maailmakohvikuliste seas oli linnakogukondlasi nii Tartust Supilinna seltsist kui Tallinnast Uue Maailma Seltsist.

Tõsi on, et linnades elab praegu rohkem inimesi kui kunagi varem. Eks linnas ole siiski üksjagu mugav elada, aga kas ka hea? Linnakogukond, mis ühendab oma kodupaika väärtustavaid ja sellest hoolivaid inimesi, annab linnaelule kindlasti mõnusat hõngu, koosolemise ja -tegemise rõõmu ning võimaluse kuhugi kuuluda, olla oma...

Arutelu läkski veerema sellelt, et kogukonna moodustavad inimesed oma väärtuste ja tegemistega. Eksistentsiaalselt on kogukonnas väga olulised sisemised ja välised suhted; suhete ja suhestumise kaudu kogukonnad paljuski toimivadki.

Aga miks ja kuidas (linna)kogukonnad tekivad?
Välja toodi mitmeid aspekte, sõnadesse said need nii:
• Kogukond ühendab ühiste väärtuste, suhtumiste ja hoiakutega inimesi.
• Linnades on liiga palju anonüümsust; tekib ühistegemise soov ja vajadus, samuti jagada koosolemise ja –tegemise kogemust. Inimesel kui sotsiaalsel olendil on kuulumise vajadus, seda just linnalises ruumis.
• Väga oluline on oma kodukoha väärtustamine ja sellele tähenduse andmine läbi ühise olemise.
• Kogukonna tekkimisel on sageli nii praktiline vajadus kui ka väärtus – ühiselt probleemi lahendamine või soov midagi koos korda saata. Sealt edasi tekib vajadus formaliseerumiseks – nt. mittetulundusühendusteks (Supilinna Selts, Uue Maailma Selts). Seda dikteerib ka süsteem, sest ilma formaalse koosluseta on üpris keeruline midagi korraldada.

Võib öelda, et ka korteriühistu on mõnes mõttes kogukond, enamjaolt on need vajaduspõhised, mitte niivõrd väärtuspõhised (vt allpool).

Huvitav näide väärtuspõhisest kogukonnast, mille esinejad välja tõid, on Tartus Hiinalinn. Vaatamata ühistele kodukoha probleemidele, ei ole seal tekkinud vajadus selle ametlikuks vormistamiseks. Koha tunne, vaim hoiab inimesi koos.

• Teatud mõttes on kogukonna tekkimine ka vastandumine tavalisele rutiinsele linnaelule – kogukond aitab luua ja hoida (kodu)koha tõelist olemust ja olemist, väärtust, sellist linnaelu, et on hea olla.

Kogukonna kujunemist selgitab prantsuse sotsioloogi Henri Lefebvre ruumikogemuse kolm tasandit:
- vahetu ruumikogemus on see, millisena me ruumi vastu võtame ja tunnetame;
- ruumi representatsioon, mis tähendab, et ruumi kohta on olemas teadmine, see on dokumenteeritud (nt kohanimed). Ruumi representatsioonid on aluseks praktilistele tegevustele;
- elatud / kogetud ruum – ruumiga on tekkinud isiklik suhe, aktiviteet sünnib kogetud ruumi kaudu.

• Kogukondade tekkimine on gentrifikatsiooni protsessi osa; see on ühtaegu nii materiaalse kui kultuurilise keskkonna säilitamise ja säilimise väärtustamine: omase elukeskkonna, (kohaliku) kultuuri, inimeste hoidmine. Nagu näiteks Supilinn ja Supilinna Selts.
• Kogukonna kujunemisel on hästi olulised füüsiline keskkond ja sotsiaalne ja aspekt – ümbritsev keskkond peab seda soodustama.

Osalejad rõhutasid, et linnas peab kogukonna kujunemiseks olema sobiv füüsiline keskkond, seetõttu neid väga palju ei tekigi. Oluline on leida side sotsiaalse ja füüsilise keskkonna vahel, et tekiks samastumine piirkonnaga, ümberkaudu elavate inimestega; piirkonnast saab oma kodukoht. See algab inimese otsusest elukoha valikul ja ümbritseva keskkonna suhtes. Kas ma soovin koju jõudes kohtuda naabritega või mitte? Kas ma üldse soovin oma naabrit tunda? Kas ma tahaksin nendega mingeid asju ajada?

• Linnakogukonna teke on seotud millegi uue kujunemisega, enamasti on sellel siiski praktiline vajadus. Maapiirkondades on kogukonnad tekkinud ammustest aegadest, neil on oma „juured” ning toimivad juba iseenesest.

Uus trend kogukondade olemuse juures on nö visuaalne identiteet ja eneseväljendus läbi meedia – oma koduleht ja ajaleht. Kindlasti loovad kogukonnad sotsiaalset kapitali.

Keegi tõi välja võib-olla mõneti negatiivse aspekti, et linnakogukonda kuulumine võib inimesele tähendada ka nö asendusperekonda, mille läbi ta saab oma sotsiaalse suhtlemise vajaduse kogukonnaliikmena kätte ning tal ei tekigi vajadust „päris” perekonna järele. Seda nimetati uueks laiskuse vormiks. :)

Samuti ei pääsenud linnakogukondade üle arutledes majanduskriisiga seonduvast ning osalejad leidsid, et tänases majanduslikult rasketes tingimustes on selgelt vajadus säästa ning kasutada olemasolevaid ressursse mõistlikult, mida kogukonnad oma idees igati toetavad.

Mida aga näiteks omavalitsus saaks kogukondade (tekkimise) heaks teha on see, et toetada ja pakkuda kogukonnale infrastruktuure tegutsemiseks. Heaks näiteks on siin Uue Maailma Selts, samuti Tartus Karlova Selts.

Lühidalt saab väga sisuka ja huvitava arutelu kokku võtta selliselt:
• Kogukond oma olemuselt on väärtustepõhine ja eesmärgipärane.
• Linnakogukonnad tekivad uuelt tasandilt, sageli praktilisest vajadusest lähtuvalt, mida aga hoiavad koos ühised väärtused.
• Linnakogukondade teke on seotud füüsilise keskkonnaga – kas see on soodustav (nt puitasumid, väiksemad kortermajad) või pärssiv (suured korruselamud, aga ka eramupiirkonnad). Samuti on see seotud turvatunde vajadusega.
• Kogukondlik liikumine linnades on seotud teatud vastupanuga üldisele modernsele, individualistlikule ja anonüümsele linnakeskkonnale. Või nagu linnauurijad on öelnud, et linnakogukondade tekkel on oma seos „linnade allakäiguga”: linnaelu on muutunud ebamugavaks, raamistatuks, sest kadumas on avalik ruum ja sotsiaalse suhtlemise paigad.

Seega, kas linnakogukondade teke on trend või loomulik eluviis? Võib-olla siis nii, et loomuliku eluviisi uus trend või trendikalt loomulik eluviis. Kellele kuidas meeldib.