Eilne maailmakohvik oli ühtaegu nii külm kui kuum. Klubis Maailm tundsime praksuvat pakast omal nahal - seal oli nii külm, et istusime mantlid seljas. Ent väärtuste ja kasvatuse teema oli sedavõrd kuum, et vaatamata külmale ei tahtnud vestlused lõppeda. Nagu maailmakohvikus ikka.
TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooniinstituudi juhataja Halliki Harro-Loit muidugi inspireeris kohalolijaid paljude mahlakate näidetega, et meil on väärtuste ja kasvatuse osas veel pikk tee käia, ent oleme tubli sammu edasi astunud, et märgata iseend, oma lähedasi, kaaslasi, lapsi, kolleege... Et iga inimene on väärtus.
Pikemalt mõne aja pärast.
Thursday, 17 December 2009
Sunday, 13 December 2009
„Väärtused ja kasvatus – valikud ja võimalused „materiaalses“ maailmas?!“
Viimane Maailmakohvik sel aastal
kolmapäeval, 16. detsembril kell 19-21, klubis Maailm (Tartus, Rüütli 12, II korrus)
Sissepääs prii!
Sageli kurdetakse, et meie ühiskonnas on vähe tolerantsust, hoolivust ja sallivust. Igapäevane väärtuste kujundamine saab alguse kodust, ent vähem tähtsad pole lasteaed ja kool. Kas väärtuskasvatus on ühiskonna poolt ettekirjutatud reeglid ja normid? Kuidas leida väärtuste ja kasvatuse parim seos? Keda ja mida me tegelikult väärtustame?
Külla tuleb Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi juhataja Halliki Harro-Loit.
Maailmakohvik on koht, kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid, avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Kohtumiseni maailmakohvikus!
Korraldajad: Evelin Uibokand, Tiina Urm, Piret Jeedas, Oliver Nahkur
Maailmakohvikut toetab Tartu linn.
Tuesday, 8 December 2009
Kaks kärbest ühe hoobiga :)
5. detsember on rahvusvaheline vabatahtlike päev, mida juba mitmendat aastat tähistatakse ka Eestis.
Sel puhul tunnustati 17 vabatahtlikku ja Maailmakohvik sai ka sellest osa.
Tunnustamisürituse patroon on president Toomas Hendrik Ilves.
Meie täname!
Täpsemalt saad vaadata Vabatahtlike Väravast. Ilusa ülevaate tegi ka Kanal 2.
Sel puhul tunnustati 17 vabatahtlikku ja Maailmakohvik sai ka sellest osa.
Tunnustamisürituse patroon on president Toomas Hendrik Ilves.
Meie täname!
Täpsemalt saad vaadata Vabatahtlike Väravast. Ilusa ülevaate tegi ka Kanal 2.
Maailmakohvik 16. detsembril
Selle aasta viimane Maailmakohvik võtab lähema vaatluse alla väärtuskasvatuse.
Olete oodatud 16. detsembril kell 19.00.
Olete oodatud 16. detsembril kell 19.00.
Thursday, 3 December 2009
Maailmakohviku lood: Tarbimise ristteel
Maailmakohvik 25. novembril Tartus, klubis Maailm
„Tark ja vastutustundlik tarbimine – kelle asi?“
Oleme tarbimiskultuuris huvitaval ristteel – rasketes majandusoludes soovime saada odavama hinnaga rohkem kaupu, oleme tarbijatena hinnatundlikud, samal ajal tõuseb teadlikkus eetilisest ja vastutustundlikust tootmisest ja tarbimisest. Kuidas need kaks asja kokku viia?
Maailmakohvik oli viimati targa ja vastutustundliku tarbimise päralt. Ökoloogilise ja teadliku tarbimise perspektiivi järgimine on saamas üha olulisemaks, sest kuidas tarbimisele suunatud ühiskond mõjutab keskkonda, looduslikku mitmekesisust ning inimeste ja loomade heaolu, ei ole enam ammu uudis. Faktid räägivad enda eest:
- Keskmise suurusnumbri naiste teksade valmistamiseks vajalike materjalide tootmiseks kulub 5 kg taastumatuid loodusvarasid, 1,7 kg taastuvaid loodusvarasid, 4000 kg vett, 1,6 kg õhku ja 3 kg pinnast.*
- Kilekoti keskmine kasutusaeg kestab vaid minuteid; nende lagunemine looduses kestab enam kui 1000 aastat ehk 40 inimpõlve! Lagunedes eritub kilest mürke, mis võivad inimkonnalt võtta meie 40nda põlvkonna…**
- Kulude vähendamiseks on broilerite tihedus põrandapinnal suurem kui loomade heaolu seisukohast vajalik oleks. Euroopa Liidu liikmesriikides on tavaline, et 2 kg raskuseid kanu on 1 m2 kohta 17-19. Kui arvestada 18 broilerit 1 m2 kohta, teeb see ühe kana kohta ca 555 cm2 põrandapinda, mis on väiksem kui A4 lehekülg.***
Sarnase mõtteviisiga inimesi oli maailmakohvikusse kogunenud paarikümne ringis. Kuidas vähendada tarbimiskultuuris prevaleerivat ükskõiksust ja kahju tekkimist, oli küsimus, millele kohvikulaudade taga vastuseid otsiti.
Isegi kui oleme oma teada targad tarbijad, mõju keskkonnale avaldub läbi meie tegeliku tarbimise. Küllap päris paljud meist hoolivad, kuidas olla teadlik ja vastutustundlik tarbija, ent kahjuks on me usk, et meie võimuses on midagi muuta, veel liiga väike.
Võimalustena pakuti, et olukorda saaks muuta üldise tarbimise ja tootmise vähendamisega või tootmisstruktuuride täieliku ümberkorraldamisega taaskasutuse põhimõttele. See tähendaks paradigma muutust. Ent reaalelus on see täna veel kättesaamatu, sest isegi kui tehnoloogia seda võimaldaks, pole ei ühiskond ega maailmamajandusmudel selleks valmis.
Teine võimalus oleks hinna kõrvale tuua tootele teine väärtusühik – näiteks kui palju ressursse (loodusvarad, tööjõud, (loom)katsed) on ühe toote tootmiseks kulutatud. Nii saab tarbija otsustada, kas soovib väga ressursimahukaid tooteid osta või mitte. Kolmas ja palju reaalsem on tarbimismaksude suurendamine, samuti inimeste teadlikkuse tõstmine läbi reaalsete tegevuste ja harimise, sest eeskuju ja head kogemused innustavad.
Inimene tahab ja vajab tarbimist, see aitab meil elus püsida. Suur osa meie elust koosnebki tarbimisotsustest, ent miks, mida ja kui palju meil tegelikult on vaja osta, on veel paljudele ebamugav ja aeganõudev mõttetegevus. Siiski, kui inimene suudab oma ostuvalikuid teha läbimõeldult – kas olla teatud tootmis- või turustamisviiside poolt või vastu, on juba samm edasi vastutustundlikuma ja targa tarbimise poole. Kõige hullem on ükskõiksus.
Mugavustarbimine ja odavad hinnad on tänase tarbimise märksõnad ja küsimus, kuidas efektiivsemalt tarbijat suunata sagedaste ebakvaliteetsete ja emotsiooniostude asemel valima kvaliteetseid ja klassikalisi tooteid, mis on küll moevooludest sõltumatud, kuid samas pikalt töökindlad, ootab veel häid lahendusi. Eetilised ja ökotooted on paraku veel paljudele kättesaamatud, sest need on kallid ning valik ja levi piiratud. Ökotooted on ka väga indiviidikesksed – see on osa identiteedist, kuuluvustundest ja maailmavaatest. Üks oluline asi on siin veel. Mitmed suured kompaniid ja kaubamärgid (nt ka Eesti kaubandusest tuttav Vero Moda) on välja lasknud piiratud hulga ökotoote sarju. Milleks? Selleks, et näidata, et firma mõtleb ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt vastutustundlikult, ent tegelikkuses firma tervikkontseptsioon ei ole seda mitte. Aga siiski, ökotoote sari on sammuke edasi. Endiselt kasutavad paljud hooaja moekaupade tootjad ja jaemüüjaid odavat tööjõudu arengumaades, ostavad kontrollimatult kasvatatud puuvilla ja villa, kuid millest nad ise ei pruugi teadlikudki olla, sest tihtipeale tarnelepingute „taha“ ei vaadata.
Ja nii kaua kui meie tarbijatena ostame kõiksugu poes pakutavat kaupa, toetame me kaheldavates või teadlikult halbades tingimustes tootmist ja selle jätkumist. Kas sa tead, millisest puuvillast on toodetud pluus sinu seljas, kas see ei tule äkki Uskbekist, kus kasutatakse lapstööjõudu ja on kõige keskkonnavaenulikum puuvillatootmine maailmas?
Teadlikumad ja vastutustundlikumad tarbijad saame kõik olla väga lihtsate viisidega.
- Osta võimalikult kohalikku toitu.
- Ära võta poest iga kord tasuta antavat kilekotti, keeldu sellest julgelt.
- Hakka ise sokke kuduma ja neid parandama.
- Kui riideese muutub ebavajalikuks, siis ära seda kohe minema viska. Vaata, kas seda annab kuidagi kohendada (näiteks pluusil vahetada nööbid või õmmelda pükste taskutele teisest riidest „paik“) ja nii anda asjale uus ilme. Ja alati tasub sõprade-tuttavate seas teha oma kirbuturg.
- Autoga sõites püüa ühel marsruudil mitu asja ajada, et ei peaks iga kord eraldi sõitma. Paku võimalusel ka küüti.
- Ära kingi ebaotstarbekaid asju. Keegi ei taha neid saada.
* Allikas: http://www.uuskasutus.ee/index.php?page=138
** Allikas: http://www.killerkott.org/?page_id=16
*** Allikas: http://www.loomakaitse.ee/?q=getactive_animal_friendly_maheliha
Friday, 27 November 2009
Vastutustundlik tarbimine - meie asi, kõigi asi
Maailmakohvikusse (25. nov) tuli paarkümmend ärksat tartlast vestlema targast ja vastutustundlikust tarbimisest. Juba kohaletulekuga näitasid nad, see teema on nende asi, see läheb neile korda.
Algatuseks tegi Maarja Jakobson väga toreda intro, kuidas temas on kasvanud keskkonnateadlikkus ja loodushoolivus ning kuidas ta on jõudnud taaskasutuspoe Berliin ettevõtmise juurde. Maarja tunnistas, et temal ja sõbrannadel oli kappi kogunenud rõivaid, mis olid kunagi olnud paha-tuju-parandamise-ostud, ent mida enam ei kantud. Esmalt hakati neid omavahel vahetama, varsti tuli pakkumine Genialistide Klubilt hakata seal korraldama taaskasutuse päevaklubi. Maarja uuris ka osalejailt, kes on (pidevad) taaskasutajad. Rõõmustav: enamuste käed tõusid.
Kohvikulaudade vestlused olid sedavõrd huvitavad ja intensiivsed, et ei tahtnud kuidagi raugeda. Aruteluringi küsimuseks pakkusime, kuidas vähendada tarbimiskultuuris prevaleerivat ükskõiksust ja kahju tekkimist. Pakuti, et tegelikult peaksime tarbimist vähendama ja seeläbi vähendama tootmist. Ent kuidas? See tähendaks maailmamajanduse täielikku ümbermuutmist, mis teoreetiliselt pole võimatu, ent reaalelu on kahjuks midagi muud. Samuti toodi välja, et kui inimene suudab teha oma ostuvalikuid läbimõeldult – kas olla millegi poolt või vastu on juba samm edasi vastutustundlikuma ja targa tarbimise poole. Ideena käidi välja, et koolis tööõpetuse tundides kasutada taaskasutatud materjale. Võimalus end läbi taaskasutuse loovalt väljendada ja ise midagi teha on põhimõtteliselt piiramatud.
Aga pikemalt lugege mõne aja pärast…
Ja ma veendusin taaskord, et maailmakohvik toob inimeses välja tema parima osa.
Maailmakohviku idee on üles ehitatud sellele, et kõik osalevad, kõik panustavad ja uskuge, see töötab. Vestlused kohvikulaudades avavad inimesi ja ühel hetkel nad üllatuvad isegi, mis kõik neis peitub.
Saturday, 21 November 2009
Tark ja vastutustundlik tarbimine - kelle asi?“
Maailmakohvik
Kolmapäeval, 25. novembril kell 19-21, klubis Maailm (Tartus, Rüütli 12, II korrus)
Sissepääs prii! Olete väga oodatud!
„Tark ja vastutustundlik tarbimine - kelle asi?“
Emotsioonidel põhinevad otsused, mugavustarbimine, rohkem asju odavalt – see on tänane reaalsus. Ent kuidas saame igapäeva tarbimisvalikutes olla vastutustundlikumad ja säästvamad? Kuidas jõuda mõttemallini, et säästlik eluviis ongi normaalne ja võimalik meie kõigi jaoks?
Külla tuleb näitleja ja Tartus taaskasutuspoe Berliin üks eestvedaja Maarja Jakobson. Maarja jagab oma kogemusi säästvast elustiilist ning räägib, kuidas ta jõudis taaskasutuspoe pidamiseni ja miks ta seda teeb.
Kohtume maailmakohvikus!
Evelin, Tiina, Piret, Oliver
Maailmakohvikut toetab Tartu linn.
Maailmakohviku lood Bioneeris
Maailmakohviku lood on ka 
Loovus on kõikjal me ümber - kirjutas Evelin
Kui Sind ei ole võrgus, ei ole sind olemas - kirjutas Tiina
Loovus on kõikjal me ümber - kirjutas Evelin
Kui Sind ei ole võrgus, ei ole sind olemas - kirjutas Tiina
Säästliku eluviisi viidad
Kuna järgmises maailmakohvikus võtame arutleda vastutustundliku tarbimise teemal, siis siin teile veidike lugmist ja uurimist sel teemal.
Tartu Keskkonnahariduse Keskuse kodulehelt leiad põhjaliku valiku säästliku eluviisi viitele. Viidad on erinevate kodulehtede lingid ja lugemissoovitused, kust leiab infot ja soovitusi keskkonnasäästlikumaks elukorralduseks.
Kuidas tarbida loomasõbralikult loe Loomakaitse Seltsi kodulehelt. Seal on hästi lahtiseletatud, mis on loomasõbralik tarbimine ja kuidas igaüks meist saab oma tarbimisvalikutes sellele kaasa aidata.
ELS teavitab tarbijaid munakanade pidamisviisidest, bioneer.ee, 16.10.2009
Lisaks soovitame lugeda:
"Margit Keller: tarbija ükskõiksus üllatab mind", EPL 21.11.2009
Link uurimiseks, millised kostmeetikafirmad teevad loomkatseid ja millised mitte
"Tappev ilu", Maarja Paalits, femme.ee, 28.10.2005
"Miks me tarbijatena oleme samamoodi süüdi ebaeetilises hooaja moe tootmises kui tootjad?" selgitab Constance Harris indipendent.ie-s
Pildigalerii:
Hullumeelse tootmise ja tarbimise ohvrid
21.-29. novembrini toimub üle-Euroopaline jäätmetekke vähendamise nädal, rohkem infot saab Keskkonnaministeeriumi kodulelt.
Tartu Keskkonnahariduse Keskuse kodulehelt leiad põhjaliku valiku säästliku eluviisi viitele. Viidad on erinevate kodulehtede lingid ja lugemissoovitused, kust leiab infot ja soovitusi keskkonnasäästlikumaks elukorralduseks.
Kuidas tarbida loomasõbralikult loe Loomakaitse Seltsi kodulehelt. Seal on hästi lahtiseletatud, mis on loomasõbralik tarbimine ja kuidas igaüks meist saab oma tarbimisvalikutes sellele kaasa aidata.
ELS teavitab tarbijaid munakanade pidamisviisidest, bioneer.ee, 16.10.2009
Lisaks soovitame lugeda:
"Margit Keller: tarbija ükskõiksus üllatab mind", EPL 21.11.2009
Link uurimiseks, millised kostmeetikafirmad teevad loomkatseid ja millised mitte
"Tappev ilu", Maarja Paalits, femme.ee, 28.10.2005
"Miks me tarbijatena oleme samamoodi süüdi ebaeetilises hooaja moe tootmises kui tootjad?" selgitab Constance Harris indipendent.ie-s
Pildigalerii:
Hullumeelse tootmise ja tarbimise ohvrid
21.-29. novembrini toimub üle-Euroopaline jäätmetekke vähendamise nädal, rohkem infot saab Keskkonnaministeeriumi kodulelt.
Wednesday, 18 November 2009
Maailmakohvik 25. novembril
Seekord võtame luubi alla targa ja vastutustundliku tarbimise ning meie igapäevased valikud.
Kuidas saame igapäeva tarbimisvalikutes olla säästvamad ja vastutustundlikumad, kuidas muuta suhtumist, et säästlik eluviis ongi normaalne ja võimalik meie kõigi jaoks?
Millised on me valikud täna - pakendatud toit, tasuta (ehk peaaegu pealesunnitud) kilekotid. Oleme dilemma ees mugavus vs säästlikkus. Kas säästlikkus on vaid raha kokkuhoid?
Meile tuleb külla näitleja ja Tartus taaskasutuspoe Berliin üks eestvedajatest Maarja Jakobson.
Maailmakohvik 25. novembril kell 19.00-21.00 klubis Maailm.
Olete väga oodatud!
Kuidas saame igapäeva tarbimisvalikutes olla säästvamad ja vastutustundlikumad, kuidas muuta suhtumist, et säästlik eluviis ongi normaalne ja võimalik meie kõigi jaoks?
Millised on me valikud täna - pakendatud toit, tasuta (ehk peaaegu pealesunnitud) kilekotid. Oleme dilemma ees mugavus vs säästlikkus. Kas säästlikkus on vaid raha kokkuhoid?
Meile tuleb külla näitleja ja Tartus taaskasutuspoe Berliin üks eestvedajatest Maarja Jakobson.
Maailmakohvik 25. novembril kell 19.00-21.00 klubis Maailm.
Olete väga oodatud!
Tuesday, 17 November 2009
Loov Eesti teavitab - tulemas on PLAHVATUS
Tahad kasutada võimalust, et lasta end inspireerida ettevõtluse teemadel? Ja seda natuke loovamas õhkkonnas kui loengusaal või seminariruum? Tule kuula, vaata ning lase mõttel plahvatada! Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes ja kahes vaatuses.
30. novembril Tartus Genialistide Klubis.
Rohkem infot on SIIN.
"Plahvatus" leiab aset:
25. novembril Tallinnas RockCafe's30. novembril Tartus Genialistide Klubis.
Rohkem infot on SIIN.
Monday, 16 November 2009
Maailmakohviku lood: loovust jätkub kõikjale ja kõigile
Maailmakohvik Tartus 4. novembril 2009
Loovus ja loomine – kas see on kaasa sündinud või otsus? Kuidas enda loovust ellu rakendada nii, et ka teised sellest osa saavad? Kas enda loomingust on võimalik ära elada? Mis loom on loomemajandus?
Selliselt püstitasime Maailmakohviku aruteluteema seekord. Külaliseks kutsusime Raul Oreškini, Eesti esimese, Tartu loomemajanduskeskuse ellukutsuja ja juhi. Kuigi klubis Maailm oli sel õhtul pisut jahe, tekkis osalejate seas vägagi soe õhkkond ja hea kontakt.
Enne veel, kui Maailmakohvikus toimunust lähemalt juttu teha, põgus pilguheit, mida mõeldakse loovuse ja loomemajanduse all. Loovuse käsitlusi on mitmeid ning loovus võib tähendada väga erinevat – loovmõtlemine, uute asjade algatamine või tegemine, kujundamine, ideede genereerimine, probleemide lahendamine. Loovus on nii tegevus kui protsess ja selle tulem, see on isiksuslik ja sotsiaalne.
Loomemajandus on majandussektor, mis põhineb loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu (Kultuuriministeerium).
Raul Oreškin jagas meiega enda lugu ja rääkis sellest, kuidas loovus on teda läbi elu saatnud ning milliseid ettevõtlikuks loojaks kasvamise lugusid peidab enda seinte vahel Tartu loomemajanduskeskus.
Tihtipeale seostatakse loovust ja loomist loominguliste valdkondadega selle klassikalises tähenduses – valmib kunstiteos, taies, raamat, film, teatritükk. Tegelikult saab olla ja ollaksegi loov ka igapäevaelus ja pea igas eluvaldkonnas.
Raul tõi välja asjaolu, et tihtipeale arvatakse olevat loomevaldkondadest väljapoole jäävad firmad ja asutused üldse mitte loomingulised. Tegelikkuses on see müüt, mille tõestuseks on Norra juhtimiskooli teadlaste poolt läbiviidud uuring, millest selgus, et IT-firma juhtimine võib olla mitmeski mõttes loomingulisem näiteks teatritrupi juhtimisest.
Siit jõudsime esimese aruteluringi küsimuseni, millised on igaühe loomingulised väljakutsed ja mil määral me oma igapäevaelus loomingulised oleme.
Istun samasse lauda Mardi, Martini, Marielli ja Tarmoga. Meiega liitub ka Raul. Algatuseks jagame igaüks oma loomingulise eneseväljenduse vorme – kes kirjutab, kes mängib klaverit, kes pildistab – kuid enamasti on see enese jaoks. Loomine nõnda, et ka teised selleks osa saaks, on arvatakse olevat juba järgmine aste. Igasugu ideid, kuidas ennast loovalt väljendada on tegelikult väga palju, kahjuks ei jõua enamusi realiseerida arvab üks. Teine lisab, et tegelikult need ajas ka muutuvad ja see ongi hea, sest nii saab murda rutiini.
Meie arutelu muutub aina energilisemaks ja peagi avastame end lahendamas juba globaalseid probleeme – kuidas maailmas toodetakse hoomamatu hulk igasugu asju ja riideid, mis kõik ükskord oma koha prügimäel leiavad ja kui vähe siiski olemasolevast taaskasutuse mõttes uut luuakse. Vahepeal jõuame mõtteid vahetada ka pisut lokaalsemalt ehk millised on erinevused Tartu ja Tallinna loomekeskkondade vahel. Üsna üksmeelselt leiame, et Tartus on see pigem üks tervik (Alternatiiv Tartu, mis on nö katus loome- ja kultuurielu koondamiseks), Tallinnas aga paistab, et igaüks ajab rohkem oma rida. Mine võta kinni! Siis aga saame arutelu sellesse roopasse tagasi, et mõtteid vahetada loovusest oma igapäeva elus. Jõuame järeldusele, et igapäeva valikutes saame olla vägagi loovad – kuidas toimida säästvalt, tekitada vähem jäätmeid, kuidas riietume või toitu valmistame.
On aeg teha avatud ring, kus iga kohvikulaua seltskond saab jagada oma mõtteid.
Üks laudkond oli jõudnud tulemuseni, kui erinevalt loov on võimalik olla.
Loov loovus on see, kui luuakse keskkonda (maastikuarhitektid) või tehakse kunsti. Praktiline loovus väljendub materiaalselt ja võib olla ka soojustandev, näiteks salli kudumine. Hobiloovus võib olla kitarrimäng või viltimine – see, mis kellelegi meeldib. Administratiivset loovust saame kasutada ametnikuna või juhina. Igapäeva loovus on toiduvalmistamine, koristamine – lihtsalt igapäevane olemine.
Teine laudkond leidis, et minu loovus – see ongi MINA. Minu loovus on minu riietuses, toas, konspekti servadel. Loovus on see, kui ei ela ainult reeglite ja teiste mõtete ja ideede järgi, vaid oled ’mina ise’. Üks laudkond tõi isikliku loovuse dimensiooni juurde ka eriala valiku – see on otsustusmoment, kui loovat teed pidi keegi minema hakkab.
Enne teise aruteluringi algust teeb väikse vahelepõike Raul, viidates Kanada juhtimisekspert Nancy Adlerile, et praegu, mil maailm seisab silmitsi mitmete muutuste ja kriisidega on ülim aeg ühendada juhtimine ja loovus. Seda tuleks teha ka läbi loomemajanduse, leides loovväljundeid nii senistele juhtimismudelitele kui tuues ettevõtlusse (uusi) loomevaldkondi. Küsimusele, miks loomevaldkonnad vajavad eraldi toetusmehhanisme nii-öelda tavaettevõtlusest, vastab Raul, et tihtipeale ettevõtlustoetused ei ole loomevaldkondadele suunatud ning loomeinimesed ei mõista „ärikeelt“. Raul lisab, et tegelikult on ka oma ettevõtte käivitamine vägagi loominguline protsess ja suur väljakutse, kuid peab samas tunnistama, et loomeettevõtete tee kasumisse on päris vaevaline. Ent julgustab kõiki kohalviibijaid loomeettevõtlusega tegelema, sest valikuid ja võimalusi on me ümber väga palju – kasvõi see, et enamus ettevõtteid tellib firmameeneteks Hiinas valmistatud masstoodangut kohalike autoritoodete asemel.
Alustame teise aruteluringiga, et mõtiskleda loomingu realiseerimise võimaluste üle, kuidas see muuta ettevõtluseks ning milline on loomeinimese positsioon ühiskonnas.
Teises laudkonnas, kuhu istun, algab arutelu nii hoogsalt, et omavahel jäävad nimedki vahetamata. Vestlus algab sellest, et miks paljud loomeinimesed saavad kuulsaks ja nende loomingut hakatakse väärtustama alles peale nende surma? Mõneti sünge avang, ent jõuame mõttele, et sageli selliseid loovinimesi nende eluajal ei mõisteta, nende looming on „väljaspool tolle aja piire“.
Siiski, kuidas realiseerida oma loomingut nõnda, et see ka ära elataks? Arvatakse, et tuleb teha loomingut, millel on oma lugu, mis teistest eristub ja tekitada sellele kandev väärtus, aga ka vajadus. „Aga mina näiteks ei soovigi oma loodut kellelegi müüa,“ ütleb tütarlaps minu kõrval. Muidugi, see õigus on igaühel, kuid selgitame, et loomingu loomuomane väärtus ei vähene müügiväärtusega.
„Inimesi on vaja harida, et masstoodangule eelistada autoritooteid“, arvab üks noormees. Jah, see oleks kindlasti tõukeks, et turul oleks loovteoste järele suurem nõudlus. Leiame ühiselt, et märksõnaks on siin omanäolisus ja uudsus. Ent kuni meie valikute tegemisel on määravaks hind, on seda päris raske saavutada.
Jõuame arutlustes loovinimeste rolli juurde ühiskonnas. Selge on, et nende tähtsust ei saa alahinnata, sest enamasti on näiteks kunstnike tegevuse taga sõnum, mis kannab nii isiklikku kui sotsiaalset mõõdet.
Aeg tuua kohvikulaudades räägitu avatud ringi. Seekord ollakse väga sarnastel arvamustel, et erinevat tüüpi loomingu realiseerimine ettevõtluses algab loovuse väärtustamisest ja mõistmisest, et me vajame loomevaldkondade poolt pakutavat. Loomemajanduse keskmes on loovinimene ja tema looming ning loomeinimesi tuleb toetada, et nad rakendaks oma oskusi ettevõtluses. Igal juhul loovad loomeinimesed oma tegevusega väärtusi, positiivseid emotsioone ning annavad mõtlemisainet. Sageli ka julgustavad oma tegudega uutele loovtegevustele ning on elukeskkonna rikastajad ja parandajad.
Seda püüame meiegi maailmakohvikus teha. Rikastada mitmekesiste vestlustega meie elu, julgustada inimesi uutele algatustele, pakkuda võimalust oma ideid ja mõtteid teistega jagada ning põnevusega jälgida, mis sellest kõigest sünnib.
Meie loome jälle uusi mõtteid järgmises maailmakohvikus 25. novembril klubis Maailm kell 19.00. Siis arutleme teadliku ja vastutustundliku tarbimise ning igapäeva valikute teemal.
Mõtted pani kirja Evelin Uibokand
Loovus ja loomine – kas see on kaasa sündinud või otsus? Kuidas enda loovust ellu rakendada nii, et ka teised sellest osa saavad? Kas enda loomingust on võimalik ära elada? Mis loom on loomemajandus?
Selliselt püstitasime Maailmakohviku aruteluteema seekord. Külaliseks kutsusime Raul Oreškini, Eesti esimese, Tartu loomemajanduskeskuse ellukutsuja ja juhi. Kuigi klubis Maailm oli sel õhtul pisut jahe, tekkis osalejate seas vägagi soe õhkkond ja hea kontakt.
Enne veel, kui Maailmakohvikus toimunust lähemalt juttu teha, põgus pilguheit, mida mõeldakse loovuse ja loomemajanduse all. Loovuse käsitlusi on mitmeid ning loovus võib tähendada väga erinevat – loovmõtlemine, uute asjade algatamine või tegemine, kujundamine, ideede genereerimine, probleemide lahendamine. Loovus on nii tegevus kui protsess ja selle tulem, see on isiksuslik ja sotsiaalne.
Loomemajandus on majandussektor, mis põhineb loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu (Kultuuriministeerium).
Raul Oreškin jagas meiega enda lugu ja rääkis sellest, kuidas loovus on teda läbi elu saatnud ning milliseid ettevõtlikuks loojaks kasvamise lugusid peidab enda seinte vahel Tartu loomemajanduskeskus.
Tihtipeale seostatakse loovust ja loomist loominguliste valdkondadega selle klassikalises tähenduses – valmib kunstiteos, taies, raamat, film, teatritükk. Tegelikult saab olla ja ollaksegi loov ka igapäevaelus ja pea igas eluvaldkonnas.
Raul tõi välja asjaolu, et tihtipeale arvatakse olevat loomevaldkondadest väljapoole jäävad firmad ja asutused üldse mitte loomingulised. Tegelikkuses on see müüt, mille tõestuseks on Norra juhtimiskooli teadlaste poolt läbiviidud uuring, millest selgus, et IT-firma juhtimine võib olla mitmeski mõttes loomingulisem näiteks teatritrupi juhtimisest.
Siit jõudsime esimese aruteluringi küsimuseni, millised on igaühe loomingulised väljakutsed ja mil määral me oma igapäevaelus loomingulised oleme.
Istun samasse lauda Mardi, Martini, Marielli ja Tarmoga. Meiega liitub ka Raul. Algatuseks jagame igaüks oma loomingulise eneseväljenduse vorme – kes kirjutab, kes mängib klaverit, kes pildistab – kuid enamasti on see enese jaoks. Loomine nõnda, et ka teised selleks osa saaks, on arvatakse olevat juba järgmine aste. Igasugu ideid, kuidas ennast loovalt väljendada on tegelikult väga palju, kahjuks ei jõua enamusi realiseerida arvab üks. Teine lisab, et tegelikult need ajas ka muutuvad ja see ongi hea, sest nii saab murda rutiini.
Meie arutelu muutub aina energilisemaks ja peagi avastame end lahendamas juba globaalseid probleeme – kuidas maailmas toodetakse hoomamatu hulk igasugu asju ja riideid, mis kõik ükskord oma koha prügimäel leiavad ja kui vähe siiski olemasolevast taaskasutuse mõttes uut luuakse. Vahepeal jõuame mõtteid vahetada ka pisut lokaalsemalt ehk millised on erinevused Tartu ja Tallinna loomekeskkondade vahel. Üsna üksmeelselt leiame, et Tartus on see pigem üks tervik (Alternatiiv Tartu, mis on nö katus loome- ja kultuurielu koondamiseks), Tallinnas aga paistab, et igaüks ajab rohkem oma rida. Mine võta kinni! Siis aga saame arutelu sellesse roopasse tagasi, et mõtteid vahetada loovusest oma igapäeva elus. Jõuame järeldusele, et igapäeva valikutes saame olla vägagi loovad – kuidas toimida säästvalt, tekitada vähem jäätmeid, kuidas riietume või toitu valmistame.
On aeg teha avatud ring, kus iga kohvikulaua seltskond saab jagada oma mõtteid.
Üks laudkond oli jõudnud tulemuseni, kui erinevalt loov on võimalik olla.
Loov loovus on see, kui luuakse keskkonda (maastikuarhitektid) või tehakse kunsti. Praktiline loovus väljendub materiaalselt ja võib olla ka soojustandev, näiteks salli kudumine. Hobiloovus võib olla kitarrimäng või viltimine – see, mis kellelegi meeldib. Administratiivset loovust saame kasutada ametnikuna või juhina. Igapäeva loovus on toiduvalmistamine, koristamine – lihtsalt igapäevane olemine.
Teine laudkond leidis, et minu loovus – see ongi MINA. Minu loovus on minu riietuses, toas, konspekti servadel. Loovus on see, kui ei ela ainult reeglite ja teiste mõtete ja ideede järgi, vaid oled ’mina ise’. Üks laudkond tõi isikliku loovuse dimensiooni juurde ka eriala valiku – see on otsustusmoment, kui loovat teed pidi keegi minema hakkab.
Enne teise aruteluringi algust teeb väikse vahelepõike Raul, viidates Kanada juhtimisekspert Nancy Adlerile, et praegu, mil maailm seisab silmitsi mitmete muutuste ja kriisidega on ülim aeg ühendada juhtimine ja loovus. Seda tuleks teha ka läbi loomemajanduse, leides loovväljundeid nii senistele juhtimismudelitele kui tuues ettevõtlusse (uusi) loomevaldkondi. Küsimusele, miks loomevaldkonnad vajavad eraldi toetusmehhanisme nii-öelda tavaettevõtlusest, vastab Raul, et tihtipeale ettevõtlustoetused ei ole loomevaldkondadele suunatud ning loomeinimesed ei mõista „ärikeelt“. Raul lisab, et tegelikult on ka oma ettevõtte käivitamine vägagi loominguline protsess ja suur väljakutse, kuid peab samas tunnistama, et loomeettevõtete tee kasumisse on päris vaevaline. Ent julgustab kõiki kohalviibijaid loomeettevõtlusega tegelema, sest valikuid ja võimalusi on me ümber väga palju – kasvõi see, et enamus ettevõtteid tellib firmameeneteks Hiinas valmistatud masstoodangut kohalike autoritoodete asemel.
Alustame teise aruteluringiga, et mõtiskleda loomingu realiseerimise võimaluste üle, kuidas see muuta ettevõtluseks ning milline on loomeinimese positsioon ühiskonnas.
Teises laudkonnas, kuhu istun, algab arutelu nii hoogsalt, et omavahel jäävad nimedki vahetamata. Vestlus algab sellest, et miks paljud loomeinimesed saavad kuulsaks ja nende loomingut hakatakse väärtustama alles peale nende surma? Mõneti sünge avang, ent jõuame mõttele, et sageli selliseid loovinimesi nende eluajal ei mõisteta, nende looming on „väljaspool tolle aja piire“.
Siiski, kuidas realiseerida oma loomingut nõnda, et see ka ära elataks? Arvatakse, et tuleb teha loomingut, millel on oma lugu, mis teistest eristub ja tekitada sellele kandev väärtus, aga ka vajadus. „Aga mina näiteks ei soovigi oma loodut kellelegi müüa,“ ütleb tütarlaps minu kõrval. Muidugi, see õigus on igaühel, kuid selgitame, et loomingu loomuomane väärtus ei vähene müügiväärtusega.
„Inimesi on vaja harida, et masstoodangule eelistada autoritooteid“, arvab üks noormees. Jah, see oleks kindlasti tõukeks, et turul oleks loovteoste järele suurem nõudlus. Leiame ühiselt, et märksõnaks on siin omanäolisus ja uudsus. Ent kuni meie valikute tegemisel on määravaks hind, on seda päris raske saavutada.
Jõuame arutlustes loovinimeste rolli juurde ühiskonnas. Selge on, et nende tähtsust ei saa alahinnata, sest enamasti on näiteks kunstnike tegevuse taga sõnum, mis kannab nii isiklikku kui sotsiaalset mõõdet.
Aeg tuua kohvikulaudades räägitu avatud ringi. Seekord ollakse väga sarnastel arvamustel, et erinevat tüüpi loomingu realiseerimine ettevõtluses algab loovuse väärtustamisest ja mõistmisest, et me vajame loomevaldkondade poolt pakutavat. Loomemajanduse keskmes on loovinimene ja tema looming ning loomeinimesi tuleb toetada, et nad rakendaks oma oskusi ettevõtluses. Igal juhul loovad loomeinimesed oma tegevusega väärtusi, positiivseid emotsioone ning annavad mõtlemisainet. Sageli ka julgustavad oma tegudega uutele loovtegevustele ning on elukeskkonna rikastajad ja parandajad.
Seda püüame meiegi maailmakohvikus teha. Rikastada mitmekesiste vestlustega meie elu, julgustada inimesi uutele algatustele, pakkuda võimalust oma ideid ja mõtteid teistega jagada ning põnevusega jälgida, mis sellest kõigest sünnib.
Meie loome jälle uusi mõtteid järgmises maailmakohvikus 25. novembril klubis Maailm kell 19.00. Siis arutleme teadliku ja vastutustundliku tarbimise ning igapäeva valikute teemal.
Mõtted pani kirja Evelin Uibokand
Thursday, 5 November 2009
Loovus on me ümber kõikjal
Eile näitas maailmakohvik end taaskord oma headuses - põnev teema, atraktiivne külaline ning aktiivsed ja sümpaatsed osalejad.Eks maailmakohvik olegi omaette loomine - ühest kohviku laua vestlusest teise liikudes loome uusi mõtteid, ideid, seisukohti, arvamusi, lugusid, legende...
Aga 4. novembri maailmakovikust "Loovus kui eneseväljendus - mida sellega peale hakata?" saate õige pea pikemalt lugeda siitsamast ja säästva eluviisi portaalist Bioneer.
Seniks teile paar pildilist meenutust eile õhtust.
Thursday, 29 October 2009
Maailmakohviku lood Bioneeris
Sellest hooajast kirjutame lisaks siin, meie ajaveebis, Maailmakohviku lugude sarja säästva eluviisi portaalis Bioneer.
Selle hooaja esimene Maailmakohviku lugu Tiinalt "Kui Sind ei ole võrgus, ei ole sind olemas"
Selle hooaja esimene Maailmakohviku lugu Tiinalt "Kui Sind ei ole võrgus, ei ole sind olemas"
Monday, 26 October 2009
Rõõmustamiseks maailmakohvikulistele!
Loovus ja loomine - kas see on kaasa sündinud või otsus? Kuidas enda loovust ellu rakendada nii, et ka teised sellest osa saavad? Kas enda loomingust on võimalik ära elada? Mis loom on loomemajandus?
Külalisena astub sel korral üles Raul Oreškin, Eesti esimese - Tartu loomeinkubaatori ellu kutsuja ja juht. Raul jagab enda lugu ja räägib sellest, milliseid ettevõtlikuks loojaks kasvamise lugusid peidab enda seinte vahel Tartu loomeinkubaator.
Maailmakohvik on koht, kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid, avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Sissepääs prii!
http://www.maailmakohvik.blogspot.com/
www.klubimaailm.ee
Kohtumiseni maailmakohvikus!
Korraldajad: Evelin Uibokand, Tiina Urm, Piret Jeedas, Oliver Nahkur
Maailmakohvikut toetab Tartu linn.
Kolmapäeval 4. novembril kell 19-21 Klubis Maailm (Tartus Rüütli tn. 12, II korrus)
Maailmakohvik: "Loovus kui eneseväljendus - mida sellega peale hakata?"
Maailmakohvik: "Loovus kui eneseväljendus - mida sellega peale hakata?"
Loovus ja loomine - kas see on kaasa sündinud või otsus? Kuidas enda loovust ellu rakendada nii, et ka teised sellest osa saavad? Kas enda loomingust on võimalik ära elada? Mis loom on loomemajandus?
Maailmakohvik on koht, kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid, avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Sissepääs prii!
http://www.maailmakohvik.blogspot.com/
www.klubimaailm.ee
Kohtumiseni maailmakohvikus!
Korraldajad: Evelin Uibokand, Tiina Urm, Piret Jeedas, Oliver Nahkur
Sunday, 25 October 2009
Maailmakohviku lood: Kui Sind ei ole võrgus, ei ole sind olemas
On oktoobriõhtu ja kollastes klaasikestes hubisev kuldne küünlasära valgustab klubi Maailma teise korruse tagaruumi, kuhu toekate laudade ümber on ennast sisse seadnud pea mitukümmend inimest. Kõik nad on hämaral argipäeva õhtul läbi sügisvihmaste pimenevate tänavate leidnud tee Maailmakohviku teise hooaja avaõhtule.
Maailmakohvik on nelja aktiivse inimese eestvedamisel alustanud Tartus juba teist hooaega – pakkudes kord kuus ühe hubase vestlusõhtu näol linlastele võimalust üksteise seltsis erinevaid teemasid koos lahti harutada.
Pea kõik tänased kohalviibijad on Maailmakohviku õhtul esimest korda. "Püüame alati leida arutluseks teemasid, mis ka meie endi jaoks midagi uudset ja huvitavat avavad", tunnistab üks arutlusõhtu korraldajatest ja tänase vestluse võõrustaja, Piret Jeedas.
Tänase arutelu teema on kohale meelitanud eelkõige nooremapoolsed tartlased: Kui Sind pole suhtlusvõrgustikes – kas siis pole Sind olemas?
Virtuaalsed suhtlusvõrgustikud on saanud tavapäraseks osaks meie igapäevaelust. Kuid millist mõju see kõik meie igapäevasele suhtlusele tegelikult avaldab? Piret juhatab sisse tänast teemat avava kõneleja, kelleks on veebiettevõtja ja revolutsionäär Peep Laja.
Peep küsib alustuseks kohaletulnute käest, kui paljud neist kasutavad levinud suhtlusvõrgustikke – orkut, facebook, twitter? Tõusevad pea kõik käed, välja arvatud üks. Seejärel paneb Peep aga ruumi seinal mängima video sotsiaalse meedia revolutsioonist.
Peep jätkab enda nägemusega. Nimelt oskab ta välja tuua rea suhtlusvõrgustike kasutamisega seonduvaid muutusi, mida ta enda ja sõprade elu pinnalt on tunnetanud.
Esmalt mõned rõõmustavad nüansid – suhtlusvõrgustikud pakuvad võimaluse olla kursis korraga paljude sõprade-tuttavate elude ja tegemistega, sõltumata sellest, kuskohas nad geograafiliselt asuvad; ka uudised tulevad nüüd meie juurde ise, ilma et peaksime vaeva nägema uudistesaadete ajal teleka lahti tegemisega või ajalehe ostmisega; samuti pole kunagi varem olnud võimalik leida niivõrd kiiresti ja kergelt üles inimesi, kellel on sinuga sarnased huvid, hobid või seisukohad. Seejärel toob Peep välja, et suhtlusvõrgustikud on esmakordselt andnud inimesele „hääle“ – sa ei pea olema ajakirjanik, et oma arvamust, kogemust, elamust teistega jagada ja nähtavaks teha.
Peep kirjeldas oma isiklikku läbielamist – olles ühe Eesti suurima ettevõttega seoses ebameeldiva klienditeeninduse kogemuse saanud, jagas ta oma emotsioone virtuaalselt. Sellele vastas omakorda hulk inimesi, kes olid samalaadse kogemuse saanud. Natukese aja pärast võttis temaga aga ühendust juba selle ettevõtte pressiesindaja. Ilma virtuaalse ruumita oleks see kogemus jäänud tema ja ehk mõne hea sõbra vahele, leidmata vastukaja või tähelepanu ettevõtte enda poolt.
Kuid paraku toob Peep välja ka medali varjupoole – privaatsuse puudumine, võimalikud identiteedivargused. Samuti püstitab küsimuse – kas sotsiaalsetes võrgustikes suhtlemine kahandab meie suhtlusvalmidust ‚päriselus‘? Saame me tõmmata võrdusmärgi sõbraga kohvikus istumise ja sõbraga messengeris lobisemise vahele - on need sama ‚head‘ või võrdväärsed suhtlemised?
Sellise kummastava küsimuse õhku visanud, annab Peep sõnajärje üle taas Piretile, kes juhatab sisse esimese vestlusvooru. On aeg isekeskis kuuldut lahti mõtestada ja oma nägemust lauanaabritega jagada.
Minu lauanaabriteks on seekord Erki, Meeri, ja Anton.
Algatuseks võrdleme oma facebooki sõbralistide suurusi. Kohe tõstatub teema, sõpruse tähendusest. Virtuaalsetes suhtlusvõrgustikes ‚sõbra‘ tähendus teisendub. Anton tunnistab, et tegi hiljuti oma hiiglasuures sõbralistis läbi suurpuhastuse ning jättis alles ainult mõnisada sõpra. Meerile jäi kõrvu kõlama teistega eludega kursis olemise aspekt – „kust võtavad inimesed selle aja, et pidevalt jälgida, mida sajad tuttavad oma eludest pidevalt teada annavad?“ on ta imestunud. Erki, kellel sõpru samuti sadades, ütleb, et nendes keskkondades olles tekib justkui sotsiaalne surve – sa justkui peaks pidevalt ja igapäevaselt kõigega, mis sinu sõprade-tuttavate elus toimub, kursis olema. Kuigi sa pole mõnda neist ehk 10 aastat näinudki. Meiega ühineb nüüd ka Piret, kes jagab hiljutist nördimust selle üle, et oma hiljutisel sünnipäeval sai ta hulganisti virtuaalseid õnnitlusi. Ta on silmnähtavalt häiritud, kuna need ei tundunud tema sõnul pooltki nii ‚päris‘, kui on silmast silma või kasvõt telefoniski edastatud õnnitlus.
Nüüd on taas aeg mõtteid laiemas ringis vahetada. Selgub et teistes aruteludes on kõne all olnud võimalus endast teistele sobiv või meelepärane kuvand luua. Enda profiili kujundamise ja ka oma tegemistest rääkimise kaudu saab virtuaalmaailmas endast teha just nii huvitava ja erilise inimese kui tahad. Aina suurem osa omavahelisest suhtlusest kolib virtuaalruumi, nii et varsti ehk me ei mäletagi, millised meie sõbrad päriselt välja näevad, kuidas nende hääl kõlab, või kuidas nad riides käivad.
Samuti oli erinevates laudkondades jutuks tulnud küsimus, kuidas kanduvad sotsiaalsetesse võrgustikesse üle meie igapäevarollid – õpetaja-õpilase, töötaja-tööandja suhe. Kuivõrd käitumismudelid on sellistes keskkondades veel välja kujunemata, tekitab komplitseeritud sotsiaalsete suhete ülekandumine virtuaalkeskkonda rea uusi küsimusi ja dilemmasid. Kas lubada oma ülemus endale sõbralisti? Aga sel juhul ei saa ju tööajal internetis käia, või veel vähem, oma ametiülesannetega seotud frustratsiooni teistega jagada. Kuidas kustutada vanu klassikaaslasi, kelle igapäevaeluga enam kursis olla ei jõua, ilma et nad seda isiklikult ei võtaks? Ja sarnaselt meie laudkonnas räägitule tõstatub küsimus – kas ei ole mitte kvaliteet inimestevahelistes suhetes asendumas kvantiteediga?
Aeg on aga alustada teise vestlusvooruga laudkondades, et mõelda nüüd tuleviku teemal – kuhu me selle kõigega seonduvalt siis teel oleme? Mis saab 5, 10 aasta pärast? Piret teeb kõigile ettepaneku otsida endale uued lauanaabrid, et kuulata täiesti uusi vaatepunkte ja suur osa kohvikulistest istubki juba minuti pärast uue laua taga.
Minu uued lauanaabrid on IT-valdkonnas töötavad noormehed, kes on veendunud, et tulevikus me enam selle kõige tegemiseks arvuti taha istuma ei pea – arendatakse välja uued ja kerged kaasaskantavad seadmed, mille kaudu saab suhelda, jagada ja kursis olla kõigega, mis ümberringi toimub. Minu eelmiste lauanaabrite kartust, et virtuaalsed suhted ehk röövivad aega ja sügavust ‚päris‘ suhtlemiselt, nad ei jaga. „Kui tahad suhelda, siis suhtled nagunii!“, ütleb üks neist. Arvates, et see, kes tahab suhelda, leiab ka tulevikus aja, et sõbraga kuskil maha istuda ja juttu puhuda.
Kui aeg jõuab nüüd viimase suures ringi mõtete jagamiseni, jääb kõlama kohalolijate veendumus, et enam meil tagasiteed ei ole – virtuaalne identiteet juba on ja saab järjest olulisemaks osaks inimese identiteedist. See peab paika ka ettevõtete puhul – „Kui sa ei ole sotsiaalmeedias ja ei vaata, mida teised inimesed sinu ettevõttest arvavad, siis sa oled loll!“, põrutab üks arutlejatest resoluutselt. Sotsiaalvõrgustikes osalemisega, on nagu sotsiaalsete trendidega ikka, arvab teine kohalolija – „Inimene on sotsiaalne olend, kui kriitiline mass läheb piisavalt suureks, siis tulevad ülejäänud ka kaasa.“ Internet on kohalolijate arvates justkui üleüldise rahvavõimu uus tulemine – reaalne võim on internetis täna inimeste käes, küsimus on kuidas ja kes seda täpsemalt organiseerima ja korraldama hakkavad. Kas inimesed ise, või leitakse uusi viise ka selle keskkonna sees oma huvide laiemalt maksma panemiseks.
Kui meie ennast Piretiga lõpuks lahkuma asutame, näitab kell juba väga hilist tundi. Aga kõige vastupidavamatest arutlejatest kokku sulanud laudkond jätkab tulist mõttevahetust. Tundub et inimkonna virtuaalne tulevik saab täna õhtul paika pandud.
Maailmakohvikusse aga ootame teid juba õige varsti – 4. novembril kell 19.00 klubis Maailm. Siis on teemaks loovus meie elus. Maailmakohvikut toetab Tartu linn.
Vaata Maailmakohviku lugusid: http://maailmakohvik.blogspot.com/
Tartus, klubis Maailm 14. oktoobril kohvitas ja sellest siin muljetas Tiina Urm
Maailmakohvik on nelja aktiivse inimese eestvedamisel alustanud Tartus juba teist hooaega – pakkudes kord kuus ühe hubase vestlusõhtu näol linlastele võimalust üksteise seltsis erinevaid teemasid koos lahti harutada.
Pea kõik tänased kohalviibijad on Maailmakohviku õhtul esimest korda. "Püüame alati leida arutluseks teemasid, mis ka meie endi jaoks midagi uudset ja huvitavat avavad", tunnistab üks arutlusõhtu korraldajatest ja tänase vestluse võõrustaja, Piret Jeedas.
Tänase arutelu teema on kohale meelitanud eelkõige nooremapoolsed tartlased: Kui Sind pole suhtlusvõrgustikes – kas siis pole Sind olemas?
Virtuaalsed suhtlusvõrgustikud on saanud tavapäraseks osaks meie igapäevaelust. Kuid millist mõju see kõik meie igapäevasele suhtlusele tegelikult avaldab? Piret juhatab sisse tänast teemat avava kõneleja, kelleks on veebiettevõtja ja revolutsionäär Peep Laja.
Peep küsib alustuseks kohaletulnute käest, kui paljud neist kasutavad levinud suhtlusvõrgustikke – orkut, facebook, twitter? Tõusevad pea kõik käed, välja arvatud üks. Seejärel paneb Peep aga ruumi seinal mängima video sotsiaalse meedia revolutsioonist.
Peep jätkab enda nägemusega. Nimelt oskab ta välja tuua rea suhtlusvõrgustike kasutamisega seonduvaid muutusi, mida ta enda ja sõprade elu pinnalt on tunnetanud.
Esmalt mõned rõõmustavad nüansid – suhtlusvõrgustikud pakuvad võimaluse olla kursis korraga paljude sõprade-tuttavate elude ja tegemistega, sõltumata sellest, kuskohas nad geograafiliselt asuvad; ka uudised tulevad nüüd meie juurde ise, ilma et peaksime vaeva nägema uudistesaadete ajal teleka lahti tegemisega või ajalehe ostmisega; samuti pole kunagi varem olnud võimalik leida niivõrd kiiresti ja kergelt üles inimesi, kellel on sinuga sarnased huvid, hobid või seisukohad. Seejärel toob Peep välja, et suhtlusvõrgustikud on esmakordselt andnud inimesele „hääle“ – sa ei pea olema ajakirjanik, et oma arvamust, kogemust, elamust teistega jagada ja nähtavaks teha.
Peep kirjeldas oma isiklikku läbielamist – olles ühe Eesti suurima ettevõttega seoses ebameeldiva klienditeeninduse kogemuse saanud, jagas ta oma emotsioone virtuaalselt. Sellele vastas omakorda hulk inimesi, kes olid samalaadse kogemuse saanud. Natukese aja pärast võttis temaga aga ühendust juba selle ettevõtte pressiesindaja. Ilma virtuaalse ruumita oleks see kogemus jäänud tema ja ehk mõne hea sõbra vahele, leidmata vastukaja või tähelepanu ettevõtte enda poolt.
Kuid paraku toob Peep välja ka medali varjupoole – privaatsuse puudumine, võimalikud identiteedivargused. Samuti püstitab küsimuse – kas sotsiaalsetes võrgustikes suhtlemine kahandab meie suhtlusvalmidust ‚päriselus‘? Saame me tõmmata võrdusmärgi sõbraga kohvikus istumise ja sõbraga messengeris lobisemise vahele - on need sama ‚head‘ või võrdväärsed suhtlemised?
Sellise kummastava küsimuse õhku visanud, annab Peep sõnajärje üle taas Piretile, kes juhatab sisse esimese vestlusvooru. On aeg isekeskis kuuldut lahti mõtestada ja oma nägemust lauanaabritega jagada.
Minu lauanaabriteks on seekord Erki, Meeri, ja Anton.
Algatuseks võrdleme oma facebooki sõbralistide suurusi. Kohe tõstatub teema, sõpruse tähendusest. Virtuaalsetes suhtlusvõrgustikes ‚sõbra‘ tähendus teisendub. Anton tunnistab, et tegi hiljuti oma hiiglasuures sõbralistis läbi suurpuhastuse ning jättis alles ainult mõnisada sõpra. Meerile jäi kõrvu kõlama teistega eludega kursis olemise aspekt – „kust võtavad inimesed selle aja, et pidevalt jälgida, mida sajad tuttavad oma eludest pidevalt teada annavad?“ on ta imestunud. Erki, kellel sõpru samuti sadades, ütleb, et nendes keskkondades olles tekib justkui sotsiaalne surve – sa justkui peaks pidevalt ja igapäevaselt kõigega, mis sinu sõprade-tuttavate elus toimub, kursis olema. Kuigi sa pole mõnda neist ehk 10 aastat näinudki. Meiega ühineb nüüd ka Piret, kes jagab hiljutist nördimust selle üle, et oma hiljutisel sünnipäeval sai ta hulganisti virtuaalseid õnnitlusi. Ta on silmnähtavalt häiritud, kuna need ei tundunud tema sõnul pooltki nii ‚päris‘, kui on silmast silma või kasvõt telefoniski edastatud õnnitlus.
Nüüd on taas aeg mõtteid laiemas ringis vahetada. Selgub et teistes aruteludes on kõne all olnud võimalus endast teistele sobiv või meelepärane kuvand luua. Enda profiili kujundamise ja ka oma tegemistest rääkimise kaudu saab virtuaalmaailmas endast teha just nii huvitava ja erilise inimese kui tahad. Aina suurem osa omavahelisest suhtlusest kolib virtuaalruumi, nii et varsti ehk me ei mäletagi, millised meie sõbrad päriselt välja näevad, kuidas nende hääl kõlab, või kuidas nad riides käivad.
Samuti oli erinevates laudkondades jutuks tulnud küsimus, kuidas kanduvad sotsiaalsetesse võrgustikesse üle meie igapäevarollid – õpetaja-õpilase, töötaja-tööandja suhe. Kuivõrd käitumismudelid on sellistes keskkondades veel välja kujunemata, tekitab komplitseeritud sotsiaalsete suhete ülekandumine virtuaalkeskkonda rea uusi küsimusi ja dilemmasid. Kas lubada oma ülemus endale sõbralisti? Aga sel juhul ei saa ju tööajal internetis käia, või veel vähem, oma ametiülesannetega seotud frustratsiooni teistega jagada. Kuidas kustutada vanu klassikaaslasi, kelle igapäevaeluga enam kursis olla ei jõua, ilma et nad seda isiklikult ei võtaks? Ja sarnaselt meie laudkonnas räägitule tõstatub küsimus – kas ei ole mitte kvaliteet inimestevahelistes suhetes asendumas kvantiteediga?
Aeg on aga alustada teise vestlusvooruga laudkondades, et mõelda nüüd tuleviku teemal – kuhu me selle kõigega seonduvalt siis teel oleme? Mis saab 5, 10 aasta pärast? Piret teeb kõigile ettepaneku otsida endale uued lauanaabrid, et kuulata täiesti uusi vaatepunkte ja suur osa kohvikulistest istubki juba minuti pärast uue laua taga.
Minu uued lauanaabrid on IT-valdkonnas töötavad noormehed, kes on veendunud, et tulevikus me enam selle kõige tegemiseks arvuti taha istuma ei pea – arendatakse välja uued ja kerged kaasaskantavad seadmed, mille kaudu saab suhelda, jagada ja kursis olla kõigega, mis ümberringi toimub. Minu eelmiste lauanaabrite kartust, et virtuaalsed suhted ehk röövivad aega ja sügavust ‚päris‘ suhtlemiselt, nad ei jaga. „Kui tahad suhelda, siis suhtled nagunii!“, ütleb üks neist. Arvates, et see, kes tahab suhelda, leiab ka tulevikus aja, et sõbraga kuskil maha istuda ja juttu puhuda.
Kui aeg jõuab nüüd viimase suures ringi mõtete jagamiseni, jääb kõlama kohalolijate veendumus, et enam meil tagasiteed ei ole – virtuaalne identiteet juba on ja saab järjest olulisemaks osaks inimese identiteedist. See peab paika ka ettevõtete puhul – „Kui sa ei ole sotsiaalmeedias ja ei vaata, mida teised inimesed sinu ettevõttest arvavad, siis sa oled loll!“, põrutab üks arutlejatest resoluutselt. Sotsiaalvõrgustikes osalemisega, on nagu sotsiaalsete trendidega ikka, arvab teine kohalolija – „Inimene on sotsiaalne olend, kui kriitiline mass läheb piisavalt suureks, siis tulevad ülejäänud ka kaasa.“ Internet on kohalolijate arvates justkui üleüldise rahvavõimu uus tulemine – reaalne võim on internetis täna inimeste käes, küsimus on kuidas ja kes seda täpsemalt organiseerima ja korraldama hakkavad. Kas inimesed ise, või leitakse uusi viise ka selle keskkonna sees oma huvide laiemalt maksma panemiseks.
Kui meie ennast Piretiga lõpuks lahkuma asutame, näitab kell juba väga hilist tundi. Aga kõige vastupidavamatest arutlejatest kokku sulanud laudkond jätkab tulist mõttevahetust. Tundub et inimkonna virtuaalne tulevik saab täna õhtul paika pandud.
Maailmakohvikusse aga ootame teid juba õige varsti – 4. novembril kell 19.00 klubis Maailm. Siis on teemaks loovus meie elus. Maailmakohvikut toetab Tartu linn.
Vaata Maailmakohviku lugusid: http://maailmakohvik.blogspot.com/
Tartus, klubis Maailm 14. oktoobril kohvitas ja sellest siin muljetas Tiina Urm
Wednesday, 7 October 2009
Maailmakohvik jätkab!
Maailmakohvik alustab taas, sel hooajal kolmapäeviti, ikka klubis Maailm!
Maailmakohvik: "Kui sind pole suhtlusvõrgustikes - kas siis pole sind olemas?"
Kolmapäeval 14. oktoobril kell 19-21 Klubis Maailm
Hind: tasuta
Virtuaalsed suhtlusvõrgustikud on saanud tavapäraseks osaks meie igapäevaelus. Me näitame end, avaldame mõtteid, kommenteerime teisi.. Kuid millist mõju ja/või lisaväärtust meie igapäeva suhtlusele avaldavad? Millest jääb ilma see, kes neis võrgustikes ei ole või millise eelise saavad kasutajad?
Külalisena astub sel korral üles Peep Laja, internentiettevõtja ja omamoodi revolutsionäär.
Maailmakohvik on koht kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid, avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
http://www.maailmakohvik.blogspot.com/
www.klubimaailm.ee
Kohtumiseni maailmakohvikus!
Korraldajad: Evelin Uibokand, Tiina Urm, Piret Jeedas, Oliver Nahkur
Maailmakohvik toimub Tartu Sügispäevade raames ja meid toetab Tartu linn.
Peale Maailmakohvikut, loe meid siin ajaveebis ja Bioneeris!
Maailmakohvik: "Kui sind pole suhtlusvõrgustikes - kas siis pole sind olemas?"
Kolmapäeval 14. oktoobril kell 19-21 Klubis Maailm
Hind: tasuta
Virtuaalsed suhtlusvõrgustikud on saanud tavapäraseks osaks meie igapäevaelus. Me näitame end, avaldame mõtteid, kommenteerime teisi.. Kuid millist mõju ja/või lisaväärtust meie igapäeva suhtlusele avaldavad? Millest jääb ilma see, kes neis võrgustikes ei ole või millise eelise saavad kasutajad?
Külalisena astub sel korral üles Peep Laja, internentiettevõtja ja omamoodi revolutsionäär.
Maailmakohvik on koht kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid, avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
http://www.maailmakohvik.blogspot.com/
www.klubimaailm.ee
Kohtumiseni maailmakohvikus!
Korraldajad: Evelin Uibokand, Tiina Urm, Piret Jeedas, Oliver Nahkur
Maailmakohvik toimub Tartu Sügispäevade raames ja meid toetab Tartu linn.
Peale Maailmakohvikut, loe meid siin ajaveebis ja Bioneeris!
Tuesday, 2 June 2009
Maailmakohvik jätkab peale suvepuhkust!
Maailmakohviku esimene, samas huvitav hooaeg on läbi. Täname kõiki esinejaid ja osalejaid väga sisukate arutelude eest mõnusas meeleolus. Samuti täname klubi Maailm, kes meid hoaaja vältel võõrustas!
Maailmakohvikuga jätkame sügisel, kui tubased arutelud köidavad taaskord rohkem kui ilm. :)
Põgusalt tagasi vaadates, mille üle me maailmakohvikus arutlesime:
Koos kirjanik Mart Kivastikuga mõtisklesime, kes on meie praeguse aja kangelased ning kas ja miks meil neid üldse vaja on.
Keskkonnakaitsja Peep Mardistega arutlesime, kumb lõpeb enne, kas nafta või tarbimispidu.
Teeme Ära 2008 eestvedajad Anneli Ohvril ja Eva Truuverk ärgitasid meid mõtlema selle üle, kas Eestis on hea elada ja mida saame ise ära teha, et Eestis oleks parem. See oli maailmakohvikuliste sisend Minu Eesti mõttetalgutele.
Vabatahtliku tegevuse eestvedaja Tuulike Mänd ja vabatahtlik Mari Nuga vahendasid meile oma vabatahtliku tegevuse kogemusi ning arutlesime koos, mida need vabatahtlikud siis tegelikult otsivad ja mida nad leiavad.
Linnasemiootikud Tiit Remm ja Anu Haamer tegid teoreetilise pirueti linnakogukondadele semiootilisest vaatenurgast, meie diskuteerisime, kas linnakogukonnad on uus trend või loomulik eluviis.
Noortealgatuse „KoosBmecte” üks idee autor Andres Tamm rääkis enda sisemisest soovist olla hea kodanik, misjärel mõtisklesime üheskoos, mida tähendab ja kuidas olla hea kodanik.
Väga ootame teilt tagasisidet möödunud hooaja kohta, et teaksime - mida võtta, mida jätta, kuidas edaspidi asja teie jaoks veel huvitavamaks ja toredamaks teha:
- Kuidas jäid rahule arutelude esinejate ja teemavalikuga?
- Kuidas info maailmakohviku toimumise kohta Sinuni jõudis?
- Mida järgmisel hooajal muuta või teisiti teha?
- Tee ka omalt poolt ettepanekuid arutelu teemadeks.
Kui tahaksid aga hoopis ise aidata meil maailmakohvikut järgmisel hooajal korraldada, siis ära kõhkle ja anna meile sellest teada! Võtame Sind kahe käega vastu :)
Kirjuta meile: maailmakohvik@gmail.com
Uuest hooajast anname kindlasti teada Sulle ka meilitsi ja tasub silm peal hoida meie ajaveebil.
Kohtumiseni!
Tiina
Piret
Evelin
Oliver
Maailmakohvikuga jätkame sügisel, kui tubased arutelud köidavad taaskord rohkem kui ilm. :)
Põgusalt tagasi vaadates, mille üle me maailmakohvikus arutlesime:
Koos kirjanik Mart Kivastikuga mõtisklesime, kes on meie praeguse aja kangelased ning kas ja miks meil neid üldse vaja on.
Keskkonnakaitsja Peep Mardistega arutlesime, kumb lõpeb enne, kas nafta või tarbimispidu.
Teeme Ära 2008 eestvedajad Anneli Ohvril ja Eva Truuverk ärgitasid meid mõtlema selle üle, kas Eestis on hea elada ja mida saame ise ära teha, et Eestis oleks parem. See oli maailmakohvikuliste sisend Minu Eesti mõttetalgutele.
Vabatahtliku tegevuse eestvedaja Tuulike Mänd ja vabatahtlik Mari Nuga vahendasid meile oma vabatahtliku tegevuse kogemusi ning arutlesime koos, mida need vabatahtlikud siis tegelikult otsivad ja mida nad leiavad.
Linnasemiootikud Tiit Remm ja Anu Haamer tegid teoreetilise pirueti linnakogukondadele semiootilisest vaatenurgast, meie diskuteerisime, kas linnakogukonnad on uus trend või loomulik eluviis.
Noortealgatuse „KoosBmecte” üks idee autor Andres Tamm rääkis enda sisemisest soovist olla hea kodanik, misjärel mõtisklesime üheskoos, mida tähendab ja kuidas olla hea kodanik.
Väga ootame teilt tagasisidet möödunud hooaja kohta, et teaksime - mida võtta, mida jätta, kuidas edaspidi asja teie jaoks veel huvitavamaks ja toredamaks teha:
- Kuidas jäid rahule arutelude esinejate ja teemavalikuga?
- Kuidas info maailmakohviku toimumise kohta Sinuni jõudis?
- Mida järgmisel hooajal muuta või teisiti teha?
- Tee ka omalt poolt ettepanekuid arutelu teemadeks.
Kui tahaksid aga hoopis ise aidata meil maailmakohvikut järgmisel hooajal korraldada, siis ära kõhkle ja anna meile sellest teada! Võtame Sind kahe käega vastu :)
Kirjuta meile: maailmakohvik@gmail.com
Uuest hooajast anname kindlasti teada Sulle ka meilitsi ja tasub silm peal hoida meie ajaveebil.
Kohtumiseni!
Tiina
Piret
Evelin
Oliver
Tuesday, 28 April 2009
Iga kodanik on tähtis!
Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest – ma hoolin, sallin, soovin kaasa rääkida ja midagi muuta, osaleda ja olla kohal. Tegelikult on ju nii, et kõige olulisemate küsimuste ja probleemide lahendamises saab osaleda igaüks, tuleb vaid tahta ning tegutseda targalt ja läbimõeldult.
Kuidas, selle üle maailmakohvikus aprillikuu sumedal esmaspäeva õhtul mõtisklesimegi.
Väga tähendusliku sissejuhatuse tegi noortealgatuse „Koos / Vmestje” üks idee autor Andres Tamm. Andres rääkis, et vahest võiks igaüks unistada, millises elukeskkonnas ta elada tahab, kuivõrd oluline on märgata, kui palju teda puudutab see, mis meie ümber on ning seeläbi jõuda vajaduseni midagi ära teha. Nii tekibki sisemine soov olla hea kodanik. Tegelikult ei midagi keerulist.
Andrese jutt pani ilmselt mõtlema nii mõnegi maailmakohvikulise ja arutelu läks veerema, kuidas me siis saame olla head kodanikud.
Kõigepealt saame olla head kodanikud järgides hea kodaniku põhimõtteid, sellega olid kõik nõus. Kuigi see pole otseselt kohustuslik, on kindlasti eeskujuks, nii-öelda hea kodaniku hea tava.
Eksju, kodanikuks olemine tähendab ühelt poolt täita kohustusi riigi ees, järgida seadusi. Püstitus aga küsimus, kas heaks kodanikuks saadakse vaid läbi seaduste täitmise? Kindlasti on sellel väga tähtis roll ning hea kodanikuna seadustest mööda minna ei tohiks. Siiski julgeti ka arvata, et nii mõnigi kord saab võidule terve mõistus… Näiteks muusika ja filmide allalaadimine internetist. Sisuliselt on tegemist piraatlusega ja seaduserikkumisega, samas on see üks võimalus hakata vastu suurkorporatsioonidele ja nende võimule ja kasumiahnusele. Hea näide läbi seaduste heade kodanike kasvatamisest / kujundamisest on näiteks liiklusseadused ja nende täitmise kontroll, samuti pakendiseadus jms. Need aitavad kaasa inimeste teadlikkuse tõusule ja seeläbi ka kodanikuharidusele.
Teiselt poolt vajab kodanikuks olemine ühiskonda, süsteemi, kus ühistegevuste käigus oma kodanikuksolemist väljendada. Ühiskonna aga moodustavad selle liikmed ehk kodanikud. Mida rohkem on ühiskonnas aktiivseid osalejaid, seda tugevam ja seotum ühiskond on. Seega heaks ja aktiivseks kodanikuks olemine panustab otseselt sotsiaalsesse kapitali: inimeste kodanikuosalus, sotsiaalne seotus ning osalemine ühiste hüvede loomisel, teiste olemasolu tunnustamine, võrgustike kujunemine, sealt edasi ühiste väärtuste ja arusaamade kujunemine ning usalduse tekkimine – see tugevdab inimeste võimet ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Ühistegemises on suur vägi, kus igaühe panus on väärtuslik ja oluline.
Heaks kodanikuks olemine tähendab ka olla tark tarbija. Lihtne on tarbida elektrit ja vett mõtlemata, kuidas see meie kodudesse jõuab. Siiski on kõigel oma hind, miski ei ole iseenesest mõistetav. Hea kodanik on ka maailmakodanik ning mõistab, et minu tegevus ühes kohas mõjutab kellegi teise eluolu hoopis kaugemal.
Lõpus vaatasime ka Minu Eesti suunas ja arutlesime, millega siis Minu Eesti mõttetalgute näol õigupoolest tegemist on. Küsimusi tekitas, mis on mõttetalgute otsene eesmärk, kuidas minu mõtted ja ideed ikka teoks saavad ja kas Minu Eesti märgi ikka saab, et tänaval endasugust ära tunda. Kui märki ei saa, siis hea enesetunne on küll tagatud. Ja meie mõtted ja ideed saavad teoks ikka ja ainult meie endi ettevõtmiste tulemusel.
Osalejate peamine sõnum korraldajatele oli, et Minu Eesti peaks kaasa haarama just need inimesed, kes muidu on ühiskonnaelus passiivsed. Aktiivsed inimesed teevad juba praegu suuri tegusid, neil ideedest puudus ei ole, pigem on tegijaid liiga vähe. Ja nemad on 1. mail niikuinii platsis ka.
Siiski oldi arvamusel, et hea on mõelda koos ning siis tegutseda koos! Ning Minu Eesti mõttetalgud on hea võimalus näidata, et oled hea kodanik! (vt algust!)
Kuidas, selle üle maailmakohvikus aprillikuu sumedal esmaspäeva õhtul mõtisklesimegi.
Väga tähendusliku sissejuhatuse tegi noortealgatuse „Koos / Vmestje” üks idee autor Andres Tamm. Andres rääkis, et vahest võiks igaüks unistada, millises elukeskkonnas ta elada tahab, kuivõrd oluline on märgata, kui palju teda puudutab see, mis meie ümber on ning seeläbi jõuda vajaduseni midagi ära teha. Nii tekibki sisemine soov olla hea kodanik. Tegelikult ei midagi keerulist.
Andrese jutt pani ilmselt mõtlema nii mõnegi maailmakohvikulise ja arutelu läks veerema, kuidas me siis saame olla head kodanikud.
Kõigepealt saame olla head kodanikud järgides hea kodaniku põhimõtteid, sellega olid kõik nõus. Kuigi see pole otseselt kohustuslik, on kindlasti eeskujuks, nii-öelda hea kodaniku hea tava.
Eksju, kodanikuks olemine tähendab ühelt poolt täita kohustusi riigi ees, järgida seadusi. Püstitus aga küsimus, kas heaks kodanikuks saadakse vaid läbi seaduste täitmise? Kindlasti on sellel väga tähtis roll ning hea kodanikuna seadustest mööda minna ei tohiks. Siiski julgeti ka arvata, et nii mõnigi kord saab võidule terve mõistus… Näiteks muusika ja filmide allalaadimine internetist. Sisuliselt on tegemist piraatlusega ja seaduserikkumisega, samas on see üks võimalus hakata vastu suurkorporatsioonidele ja nende võimule ja kasumiahnusele. Hea näide läbi seaduste heade kodanike kasvatamisest / kujundamisest on näiteks liiklusseadused ja nende täitmise kontroll, samuti pakendiseadus jms. Need aitavad kaasa inimeste teadlikkuse tõusule ja seeläbi ka kodanikuharidusele.
Teiselt poolt vajab kodanikuks olemine ühiskonda, süsteemi, kus ühistegevuste käigus oma kodanikuksolemist väljendada. Ühiskonna aga moodustavad selle liikmed ehk kodanikud. Mida rohkem on ühiskonnas aktiivseid osalejaid, seda tugevam ja seotum ühiskond on. Seega heaks ja aktiivseks kodanikuks olemine panustab otseselt sotsiaalsesse kapitali: inimeste kodanikuosalus, sotsiaalne seotus ning osalemine ühiste hüvede loomisel, teiste olemasolu tunnustamine, võrgustike kujunemine, sealt edasi ühiste väärtuste ja arusaamade kujunemine ning usalduse tekkimine – see tugevdab inimeste võimet ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Ühistegemises on suur vägi, kus igaühe panus on väärtuslik ja oluline.
Heaks kodanikuks olemine tähendab ka olla tark tarbija. Lihtne on tarbida elektrit ja vett mõtlemata, kuidas see meie kodudesse jõuab. Siiski on kõigel oma hind, miski ei ole iseenesest mõistetav. Hea kodanik on ka maailmakodanik ning mõistab, et minu tegevus ühes kohas mõjutab kellegi teise eluolu hoopis kaugemal.
Lõpus vaatasime ka Minu Eesti suunas ja arutlesime, millega siis Minu Eesti mõttetalgute näol õigupoolest tegemist on. Küsimusi tekitas, mis on mõttetalgute otsene eesmärk, kuidas minu mõtted ja ideed ikka teoks saavad ja kas Minu Eesti märgi ikka saab, et tänaval endasugust ära tunda. Kui märki ei saa, siis hea enesetunne on küll tagatud. Ja meie mõtted ja ideed saavad teoks ikka ja ainult meie endi ettevõtmiste tulemusel.
Osalejate peamine sõnum korraldajatele oli, et Minu Eesti peaks kaasa haarama just need inimesed, kes muidu on ühiskonnaelus passiivsed. Aktiivsed inimesed teevad juba praegu suuri tegusid, neil ideedest puudus ei ole, pigem on tegijaid liiga vähe. Ja nemad on 1. mail niikuinii platsis ka.
Siiski oldi arvamusel, et hea on mõelda koos ning siis tegutseda koos! Ning Minu Eesti mõttetalgud on hea võimalus näidata, et oled hea kodanik! (vt algust!)
Monday, 20 April 2009
Täna oleme maailmakohvikus head kodanikud!
Ikka samal ajal ja samas kohas:
klubis Maailm (Tartus, Rüütli tn 12, II korrus) kell 19-21.
Kohviku menüüs on "Kuidas olla hea kodanik?"
Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest – ma hoolin, sallin, soovin kaasa rääkida ja midagi muuta, osaleda ja olla kohal. Tegelikult on ju nii, et kõige olulisemate küsimuste ja probleemide lahendamises saab osaleda igaüks, tuleb vaid tahta ning tegutseda targalt ja läbimõeldult. Kuid millised on üksisiku võimalused avaldada mõju ühiskonnas ja majanduses toimuvatele arengutele ning looduskeskkonnale? Kas ja mil viisil meile läheb korda, mis meie ümber toimub? Kuidas olla tõeliselt hea kodanik oma igapäevaelus, kodus ja tööl?
Vaatame Minu Eesti suunas - mõtleme koos, teeme koos!
klubis Maailm (Tartus, Rüütli tn 12, II korrus) kell 19-21.
Kohviku menüüs on "Kuidas olla hea kodanik?"
Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest – ma hoolin, sallin, soovin kaasa rääkida ja midagi muuta, osaleda ja olla kohal. Tegelikult on ju nii, et kõige olulisemate küsimuste ja probleemide lahendamises saab osaleda igaüks, tuleb vaid tahta ning tegutseda targalt ja läbimõeldult. Kuid millised on üksisiku võimalused avaldada mõju ühiskonnas ja majanduses toimuvatele arengutele ning looduskeskkonnale? Kas ja mil viisil meile läheb korda, mis meie ümber toimub? Kuidas olla tõeliselt hea kodanik oma igapäevaelus, kodus ja tööl?
Vaatame Minu Eesti suunas - mõtleme koos, teeme koos!
Monday, 30 March 2009
Linnakogukonnad - trendikalt loomulik eluviis
23. märtsi Maailmakohvikus oli teemaks linnakogukonnad:
Mis on linnakogukondade tekke põhjused? Kas linnakogukond tähendab elu võimalikkust linnas? Millist tähendust loob linnakogukonnas olemine, elamine ja sinna kuulumine?
Maailmakohviku külalised Tiit Remm ja Anu Haamer tegid ärgitava teoreetilise sissemineku linnakogukondadesse semiootilisest vaatenurgast. Maailmakohvikuliste seas oli linnakogukondlasi nii Tartust Supilinna seltsist kui Tallinnast Uue Maailma Seltsist.
Tõsi on, et linnades elab praegu rohkem inimesi kui kunagi varem. Eks linnas ole siiski üksjagu mugav elada, aga kas ka hea? Linnakogukond, mis ühendab oma kodupaika väärtustavaid ja sellest hoolivaid inimesi, annab linnaelule kindlasti mõnusat hõngu, koosolemise ja -tegemise rõõmu ning võimaluse kuhugi kuuluda, olla oma...
Arutelu läkski veerema sellelt, et kogukonna moodustavad inimesed oma väärtuste ja tegemistega. Eksistentsiaalselt on kogukonnas väga olulised sisemised ja välised suhted; suhete ja suhestumise kaudu kogukonnad paljuski toimivadki.
Aga miks ja kuidas (linna)kogukonnad tekivad?
Välja toodi mitmeid aspekte, sõnadesse said need nii:
• Kogukond ühendab ühiste väärtuste, suhtumiste ja hoiakutega inimesi.
• Linnades on liiga palju anonüümsust; tekib ühistegemise soov ja vajadus, samuti jagada koosolemise ja –tegemise kogemust. Inimesel kui sotsiaalsel olendil on kuulumise vajadus, seda just linnalises ruumis.
• Väga oluline on oma kodukoha väärtustamine ja sellele tähenduse andmine läbi ühise olemise.
• Kogukonna tekkimisel on sageli nii praktiline vajadus kui ka väärtus – ühiselt probleemi lahendamine või soov midagi koos korda saata. Sealt edasi tekib vajadus formaliseerumiseks – nt. mittetulundusühendusteks (Supilinna Selts, Uue Maailma Selts). Seda dikteerib ka süsteem, sest ilma formaalse koosluseta on üpris keeruline midagi korraldada.
Võib öelda, et ka korteriühistu on mõnes mõttes kogukond, enamjaolt on need vajaduspõhised, mitte niivõrd väärtuspõhised (vt allpool).
Huvitav näide väärtuspõhisest kogukonnast, mille esinejad välja tõid, on Tartus Hiinalinn. Vaatamata ühistele kodukoha probleemidele, ei ole seal tekkinud vajadus selle ametlikuks vormistamiseks. Koha tunne, vaim hoiab inimesi koos.
• Teatud mõttes on kogukonna tekkimine ka vastandumine tavalisele rutiinsele linnaelule – kogukond aitab luua ja hoida (kodu)koha tõelist olemust ja olemist, väärtust, sellist linnaelu, et on hea olla.
Kogukonna kujunemist selgitab prantsuse sotsioloogi Henri Lefebvre ruumikogemuse kolm tasandit:
- vahetu ruumikogemus on see, millisena me ruumi vastu võtame ja tunnetame;
- ruumi representatsioon, mis tähendab, et ruumi kohta on olemas teadmine, see on dokumenteeritud (nt kohanimed). Ruumi representatsioonid on aluseks praktilistele tegevustele;
- elatud / kogetud ruum – ruumiga on tekkinud isiklik suhe, aktiviteet sünnib kogetud ruumi kaudu.
• Kogukondade tekkimine on gentrifikatsiooni protsessi osa; see on ühtaegu nii materiaalse kui kultuurilise keskkonna säilitamise ja säilimise väärtustamine: omase elukeskkonna, (kohaliku) kultuuri, inimeste hoidmine. Nagu näiteks Supilinn ja Supilinna Selts.
• Kogukonna kujunemisel on hästi olulised füüsiline keskkond ja sotsiaalne ja aspekt – ümbritsev keskkond peab seda soodustama.
Osalejad rõhutasid, et linnas peab kogukonna kujunemiseks olema sobiv füüsiline keskkond, seetõttu neid väga palju ei tekigi. Oluline on leida side sotsiaalse ja füüsilise keskkonna vahel, et tekiks samastumine piirkonnaga, ümberkaudu elavate inimestega; piirkonnast saab oma kodukoht. See algab inimese otsusest elukoha valikul ja ümbritseva keskkonna suhtes. Kas ma soovin koju jõudes kohtuda naabritega või mitte? Kas ma üldse soovin oma naabrit tunda? Kas ma tahaksin nendega mingeid asju ajada?
• Linnakogukonna teke on seotud millegi uue kujunemisega, enamasti on sellel siiski praktiline vajadus. Maapiirkondades on kogukonnad tekkinud ammustest aegadest, neil on oma „juured” ning toimivad juba iseenesest.
Uus trend kogukondade olemuse juures on nö visuaalne identiteet ja eneseväljendus läbi meedia – oma koduleht ja ajaleht. Kindlasti loovad kogukonnad sotsiaalset kapitali.
Keegi tõi välja võib-olla mõneti negatiivse aspekti, et linnakogukonda kuulumine võib inimesele tähendada ka nö asendusperekonda, mille läbi ta saab oma sotsiaalse suhtlemise vajaduse kogukonnaliikmena kätte ning tal ei tekigi vajadust „päris” perekonna järele. Seda nimetati uueks laiskuse vormiks. :)
Samuti ei pääsenud linnakogukondade üle arutledes majanduskriisiga seonduvast ning osalejad leidsid, et tänases majanduslikult rasketes tingimustes on selgelt vajadus säästa ning kasutada olemasolevaid ressursse mõistlikult, mida kogukonnad oma idees igati toetavad.
Mida aga näiteks omavalitsus saaks kogukondade (tekkimise) heaks teha on see, et toetada ja pakkuda kogukonnale infrastruktuure tegutsemiseks. Heaks näiteks on siin Uue Maailma Selts, samuti Tartus Karlova Selts.
Lühidalt saab väga sisuka ja huvitava arutelu kokku võtta selliselt:
• Kogukond oma olemuselt on väärtustepõhine ja eesmärgipärane.
• Linnakogukonnad tekivad uuelt tasandilt, sageli praktilisest vajadusest lähtuvalt, mida aga hoiavad koos ühised väärtused.
• Linnakogukondade teke on seotud füüsilise keskkonnaga – kas see on soodustav (nt puitasumid, väiksemad kortermajad) või pärssiv (suured korruselamud, aga ka eramupiirkonnad). Samuti on see seotud turvatunde vajadusega.
• Kogukondlik liikumine linnades on seotud teatud vastupanuga üldisele modernsele, individualistlikule ja anonüümsele linnakeskkonnale. Või nagu linnauurijad on öelnud, et linnakogukondade tekkel on oma seos „linnade allakäiguga”: linnaelu on muutunud ebamugavaks, raamistatuks, sest kadumas on avalik ruum ja sotsiaalse suhtlemise paigad.
Seega, kas linnakogukondade teke on trend või loomulik eluviis? Võib-olla siis nii, et loomuliku eluviisi uus trend või trendikalt loomulik eluviis. Kellele kuidas meeldib.
Mis on linnakogukondade tekke põhjused? Kas linnakogukond tähendab elu võimalikkust linnas? Millist tähendust loob linnakogukonnas olemine, elamine ja sinna kuulumine?
Maailmakohviku külalised Tiit Remm ja Anu Haamer tegid ärgitava teoreetilise sissemineku linnakogukondadesse semiootilisest vaatenurgast. Maailmakohvikuliste seas oli linnakogukondlasi nii Tartust Supilinna seltsist kui Tallinnast Uue Maailma Seltsist.
Tõsi on, et linnades elab praegu rohkem inimesi kui kunagi varem. Eks linnas ole siiski üksjagu mugav elada, aga kas ka hea? Linnakogukond, mis ühendab oma kodupaika väärtustavaid ja sellest hoolivaid inimesi, annab linnaelule kindlasti mõnusat hõngu, koosolemise ja -tegemise rõõmu ning võimaluse kuhugi kuuluda, olla oma...
Arutelu läkski veerema sellelt, et kogukonna moodustavad inimesed oma väärtuste ja tegemistega. Eksistentsiaalselt on kogukonnas väga olulised sisemised ja välised suhted; suhete ja suhestumise kaudu kogukonnad paljuski toimivadki.
Aga miks ja kuidas (linna)kogukonnad tekivad?
Välja toodi mitmeid aspekte, sõnadesse said need nii:
• Kogukond ühendab ühiste väärtuste, suhtumiste ja hoiakutega inimesi.
• Linnades on liiga palju anonüümsust; tekib ühistegemise soov ja vajadus, samuti jagada koosolemise ja –tegemise kogemust. Inimesel kui sotsiaalsel olendil on kuulumise vajadus, seda just linnalises ruumis.
• Väga oluline on oma kodukoha väärtustamine ja sellele tähenduse andmine läbi ühise olemise.
• Kogukonna tekkimisel on sageli nii praktiline vajadus kui ka väärtus – ühiselt probleemi lahendamine või soov midagi koos korda saata. Sealt edasi tekib vajadus formaliseerumiseks – nt. mittetulundusühendusteks (Supilinna Selts, Uue Maailma Selts). Seda dikteerib ka süsteem, sest ilma formaalse koosluseta on üpris keeruline midagi korraldada.
Võib öelda, et ka korteriühistu on mõnes mõttes kogukond, enamjaolt on need vajaduspõhised, mitte niivõrd väärtuspõhised (vt allpool).
Huvitav näide väärtuspõhisest kogukonnast, mille esinejad välja tõid, on Tartus Hiinalinn. Vaatamata ühistele kodukoha probleemidele, ei ole seal tekkinud vajadus selle ametlikuks vormistamiseks. Koha tunne, vaim hoiab inimesi koos.
• Teatud mõttes on kogukonna tekkimine ka vastandumine tavalisele rutiinsele linnaelule – kogukond aitab luua ja hoida (kodu)koha tõelist olemust ja olemist, väärtust, sellist linnaelu, et on hea olla.
Kogukonna kujunemist selgitab prantsuse sotsioloogi Henri Lefebvre ruumikogemuse kolm tasandit:
- vahetu ruumikogemus on see, millisena me ruumi vastu võtame ja tunnetame;
- ruumi representatsioon, mis tähendab, et ruumi kohta on olemas teadmine, see on dokumenteeritud (nt kohanimed). Ruumi representatsioonid on aluseks praktilistele tegevustele;
- elatud / kogetud ruum – ruumiga on tekkinud isiklik suhe, aktiviteet sünnib kogetud ruumi kaudu.
• Kogukondade tekkimine on gentrifikatsiooni protsessi osa; see on ühtaegu nii materiaalse kui kultuurilise keskkonna säilitamise ja säilimise väärtustamine: omase elukeskkonna, (kohaliku) kultuuri, inimeste hoidmine. Nagu näiteks Supilinn ja Supilinna Selts.
• Kogukonna kujunemisel on hästi olulised füüsiline keskkond ja sotsiaalne ja aspekt – ümbritsev keskkond peab seda soodustama.
Osalejad rõhutasid, et linnas peab kogukonna kujunemiseks olema sobiv füüsiline keskkond, seetõttu neid väga palju ei tekigi. Oluline on leida side sotsiaalse ja füüsilise keskkonna vahel, et tekiks samastumine piirkonnaga, ümberkaudu elavate inimestega; piirkonnast saab oma kodukoht. See algab inimese otsusest elukoha valikul ja ümbritseva keskkonna suhtes. Kas ma soovin koju jõudes kohtuda naabritega või mitte? Kas ma üldse soovin oma naabrit tunda? Kas ma tahaksin nendega mingeid asju ajada?
• Linnakogukonna teke on seotud millegi uue kujunemisega, enamasti on sellel siiski praktiline vajadus. Maapiirkondades on kogukonnad tekkinud ammustest aegadest, neil on oma „juured” ning toimivad juba iseenesest.
Uus trend kogukondade olemuse juures on nö visuaalne identiteet ja eneseväljendus läbi meedia – oma koduleht ja ajaleht. Kindlasti loovad kogukonnad sotsiaalset kapitali.
Keegi tõi välja võib-olla mõneti negatiivse aspekti, et linnakogukonda kuulumine võib inimesele tähendada ka nö asendusperekonda, mille läbi ta saab oma sotsiaalse suhtlemise vajaduse kogukonnaliikmena kätte ning tal ei tekigi vajadust „päris” perekonna järele. Seda nimetati uueks laiskuse vormiks. :)
Samuti ei pääsenud linnakogukondade üle arutledes majanduskriisiga seonduvast ning osalejad leidsid, et tänases majanduslikult rasketes tingimustes on selgelt vajadus säästa ning kasutada olemasolevaid ressursse mõistlikult, mida kogukonnad oma idees igati toetavad.
Mida aga näiteks omavalitsus saaks kogukondade (tekkimise) heaks teha on see, et toetada ja pakkuda kogukonnale infrastruktuure tegutsemiseks. Heaks näiteks on siin Uue Maailma Selts, samuti Tartus Karlova Selts.
Lühidalt saab väga sisuka ja huvitava arutelu kokku võtta selliselt:
• Kogukond oma olemuselt on väärtustepõhine ja eesmärgipärane.
• Linnakogukonnad tekivad uuelt tasandilt, sageli praktilisest vajadusest lähtuvalt, mida aga hoiavad koos ühised väärtused.
• Linnakogukondade teke on seotud füüsilise keskkonnaga – kas see on soodustav (nt puitasumid, väiksemad kortermajad) või pärssiv (suured korruselamud, aga ka eramupiirkonnad). Samuti on see seotud turvatunde vajadusega.
• Kogukondlik liikumine linnades on seotud teatud vastupanuga üldisele modernsele, individualistlikule ja anonüümsele linnakeskkonnale. Või nagu linnauurijad on öelnud, et linnakogukondade tekkel on oma seos „linnade allakäiguga”: linnaelu on muutunud ebamugavaks, raamistatuks, sest kadumas on avalik ruum ja sotsiaalse suhtlemise paigad.
Seega, kas linnakogukondade teke on trend või loomulik eluviis? Võib-olla siis nii, et loomuliku eluviisi uus trend või trendikalt loomulik eluviis. Kellele kuidas meeldib.
Friday, 20 February 2009
KUTSE! Maailmakohvik 23. märtsil Tartus klubis Maailm
Ootame jällegi kõiki maailmakohvikusse klubis Maailm (Tartus Rüütli tn. 12, II korrus).
23. märtsil kell 19-21. Sissepääs prii!
Menüüs on:
„Linnakogukonnad – uus trend või loomulik eluviis?!”
Linnakogukondade kujunemine on viimastel aastatel hoogustunud. Mis on selle põhjused? Kas ühine vajadus lahendada mõnd probleemi, edendada ühistegevusi või soov leida oma koht linnas? Kas linnakogukond tähendab elu võimalikkust linnas? Millist tähendust loob linnakogukonnas olemine, elamine ja sinna kuulumine?
Kogukondade teemat avavad koos kohvikulistega linnasemiootik Tiit Remm ja semiootika doktorant Anu Haamer.
Maailmakohvik on koht, kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid; avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Kohvitamisteni!
Evelin
Piret
Tiina
Oliver
23. märtsil kell 19-21. Sissepääs prii!
Menüüs on:
„Linnakogukonnad – uus trend või loomulik eluviis?!”
Linnakogukondade kujunemine on viimastel aastatel hoogustunud. Mis on selle põhjused? Kas ühine vajadus lahendada mõnd probleemi, edendada ühistegevusi või soov leida oma koht linnas? Kas linnakogukond tähendab elu võimalikkust linnas? Millist tähendust loob linnakogukonnas olemine, elamine ja sinna kuulumine?
Kogukondade teemat avavad koos kohvikulistega linnasemiootik Tiit Remm ja semiootika doktorant Anu Haamer.
Maailmakohvik on koht, kus jagada üksteistega arvamusi ja mõtteid; avada ennast, kuulata teisi ning jälgida põnevusega, mis sellest kõigest sünnib.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Kohvitamisteni!
Evelin
Piret
Tiina
Oliver
Vabatahtlik on hea egoist!
Maailmakohvik 09. veebruaril: Mida otsid, vabatahtlik?
Seekordse kohviku peateema oli vabatahtlik tegevus (VT) ja mis ajendab meid tegutsema vabatahtlikuna.
Alguseks rääkis Tuulike Mänd Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusest (VTA) ning mis asi on üldse vabatahtlik tegevus. Tuulike ütles, et vabatahtlikud kõnelevad läbi oma tegevuse. Et meie kõigi tähelepanu juhtida meie ümber olevale heale tegevusele, tunnustatakse ja tänatakse iga-aastaselt neid pühendunuid, kes on kaasa aidanud ümbritseva keskkonna paremaks muutumisele. Tunnustamine on üks olulisim vabatahtliku tegevuse väärtustamise viise.
Samuti tutvustas Tuulike hiljuti valminud uuringut vabatahtlikust tegevusest Eestis, mille kohaselt peamised vabatahtliku tegevuse valdkonnad on heategevus, loodushoid ja keskkonnakaitse, kohaliku elu edendamine, loomakaitse, haridus/teadus, lapsed / noored.
Veel huvitavat nimetatud uuringust:
- Kõige enam pakutakse transpordiabi (sageli seda VT-na ei teadvustata), osaletakse heakorra- ja päästetöödel ning aidatakse vaba aja sisustamisel.
- Enamasti tegutsevad vabatahtlikena kõrghariduse ja suurema sissetulekuga inimesed. Samas, aktiivsemad vabatahtlikud on maapiirkondades.
- Üle poole uuringus osalenutest ei osanud koheselt vastata küsimusele, mis neile vabatahtliku tegevusega seoses meenub. Peamiselt seostub vabatahtlik tegevus heategevuse ning annetamisega ja ühiste koristusaktsioonidega.
- Vabatahtlikus tegevuses mitte-osalemise põhjuseks on kõige enam ajapuudus ning paljud polegi selle peale mõelnud.
Hetkel on VTA-s käimas „vabatahtliku tegevuse hea tava” ja „vabatahtliku passi” koostamine, et vabatahtlikku tegevust veelgi atraktiivsemaks muuta.
Hea tava eesmärgiks on edendada vabatahtlike ja organisatsioonide vahel koostööd ning julgustada rohkem inimesi vabatahtlikena tegutsema. Vabatahtliku pass saab olema lihtne abivahend vabatahtlikust tööst saadud teadmiste, oskuste ja kogemuste kirjeldamiseks ning aitab juurutada ja tõsta vabatahtliku töö väärtust ning kvaliteeti.
Selle kohta saad lähemalt uurida www.vabatahtlikud.ee
Milline oli maailmakohviku panus vabatahtlikku tegevusse?
Esimeses vestlusringis sai arutleda,
kas vabatahtlik on egoist või altruist?
Arutelu kippus küll seda suunda võtma, et vabatahtlik on kõigepealt egoist ja siis altruist.
Vabatahtlikuna hakatakse tegutsema sisemisest soovist midagi ära teha, see on võimalus enese arendamiseks ja (uute) kogemuste saamiseks, eneseteostuseks, vaba aja sisustamine, samuti võimalus reisida.
Lisaks toodi välja, et vabatahtliku tegevus võimaldab nö rahustada oma südametunnistust, saada tunnustust ja (ühiskonna) heakskiitu, saada kasulikke tutvusi ja laiendada oma sotsiaalset võrgustikku.
Arvati, et kui oma isiklikud soovid ja huvid on täidetud, kasvab vabatahtlik tegevus üle altruismiks – tead, et teed õiget asja, aitad kaasa paremaks muutumisele ning tekib nauding aitamisest.
Ühtlasi juhiti tähelepanu, et egoismist vabatahtlikuks olemine on täiesti normaalne, tuleb vaid osata vahet teha heal ja halval egoismil – sellest ka tegevuse eesmärgid.
Muidugi VT-s osalemine saab sageli alguse ka nö kambavaimust, mis hiljem võib kujuneda püsivaks tegevuseks.
Veel märksõnu, mis sellest arutelu voorust läbi käisid:
- Vabatahtlikuks hakatakse: huvist valdkonna ja selle arendamise vastu
o soovist kuhugi kuuluda
o sest see on „trendikas”
o läbi VT-e leiad iseenda
o võimalus erialaseks täienduseks
- VT-st võib välja kasvada töö, võimalus karjääri edendamiseks, pakkuda vabatahtlikuna oma professionaalseid oskusi.
- Vabatahtlikus tegevuses
Seejärel rääkis Mari Nuga oma vabatahtliku kogemusest Kamerunis rahvusvahelise Glen projekti raames.
Mari eesmärk vabatahtlikuks minna oli nii egoistlik kui altruistlik – saada täiesti uus kultuurikogemus, võimalus Aafrikas reisida, samas läbi oma keskkonnaalaste teadmiste kaasa aidata Kamerunis keskkonnateadlikkuse tõusule ning ideaalis nii maailma paremaks muutumisele.
Kogemus õpetas, et vabatahtlikuks minnes, eriti teise riiki, on hea kui kõik eesmärgid ja ülesanded on eelnevalt paigas, nii ei teki koha peal liigset segadust ja vastastikku on ootused selged. Samuti seda, kas me aitame tegelikke abivajajaid või neid, kes oma abivajaduse tekitavad või me ise arvame, et meie abi vajatakse?
Kindlasti avardas vabatahtlik töö ja pikemaajaline kodust eemalolek maailmapilti, aitas iseennast paremini tundma õppida ning hulgaliselt toredaid sõpru leida.
Pärast Mari meeleolukat etteastet jõudsime teise aruteluvooru, kus uurisime,
kas vabatahtlikuks tegevuseks on piisavalt võimalusi?
Oldi arvamusel, et võimalusi on päris palju, kuid tuleb teada, kust neid otsida / leida. Rohkem pakutakse infot vabatahtliku töö võimaluste kohta välismaal, kui Eestis koha peal; propageeritakse rahvusvahelise kogemuse võimalust, kuid VT Eestis on tagaplaanil. Samuti on rohkem võimalusi noortele, hoopis vähem aga keskealistele või eakatele.
Tehti ettepanek, et võiks olla VT paketid / pakkumised peredele – koos tegemise / osalemise võimalus. Samuti tuleks vabatahtliku tegevuste võimalused tuua laiema ringi ette – info saavad praegu kätte need, kes on kusagil listides (nt tudengite listid). Keskne infokanal, koduleht, kuhu kogu teave kokku jookseks oleks väga tänuväärne.
Heaks näiteks juba on Õnnepank – loodav andmebaas, mis viib kokku abivajaja ja abi pakkuja; see on otse suunatud inimeselt inimesele.
Oluline on ise teha eelnevalt eeltööd, et tutvuda vajaduste ja pakutavaga.
VT võimalusi piiravad aga ka mitmed eeskirjad, nt tervisekaitse, vajalik omada lapsehoidja tunnistust vms.
Lõpuks pakuti, et vabatahtliku tegevuse panus peaks kajastuma riigieelarves, nii kajastuks panus rahalises vääringus. Samuti võiks uurida, milline seos on vabatahtlikul tegevusel majanduskriisiga; VT on majanduslanguse tingimustes paljudele võimalus (taas)sisenemiseks tööturule – saada uusi, vajalikke oskusi ja kogemusi.
Seekordse kohviku peateema oli vabatahtlik tegevus (VT) ja mis ajendab meid tegutsema vabatahtlikuna.
Alguseks rääkis Tuulike Mänd Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusest (VTA) ning mis asi on üldse vabatahtlik tegevus. Tuulike ütles, et vabatahtlikud kõnelevad läbi oma tegevuse. Et meie kõigi tähelepanu juhtida meie ümber olevale heale tegevusele, tunnustatakse ja tänatakse iga-aastaselt neid pühendunuid, kes on kaasa aidanud ümbritseva keskkonna paremaks muutumisele. Tunnustamine on üks olulisim vabatahtliku tegevuse väärtustamise viise.
Samuti tutvustas Tuulike hiljuti valminud uuringut vabatahtlikust tegevusest Eestis, mille kohaselt peamised vabatahtliku tegevuse valdkonnad on heategevus, loodushoid ja keskkonnakaitse, kohaliku elu edendamine, loomakaitse, haridus/teadus, lapsed / noored.
Veel huvitavat nimetatud uuringust:
- Kõige enam pakutakse transpordiabi (sageli seda VT-na ei teadvustata), osaletakse heakorra- ja päästetöödel ning aidatakse vaba aja sisustamisel.
- Enamasti tegutsevad vabatahtlikena kõrghariduse ja suurema sissetulekuga inimesed. Samas, aktiivsemad vabatahtlikud on maapiirkondades.
- Üle poole uuringus osalenutest ei osanud koheselt vastata küsimusele, mis neile vabatahtliku tegevusega seoses meenub. Peamiselt seostub vabatahtlik tegevus heategevuse ning annetamisega ja ühiste koristusaktsioonidega.
- Vabatahtlikus tegevuses mitte-osalemise põhjuseks on kõige enam ajapuudus ning paljud polegi selle peale mõelnud.
Hetkel on VTA-s käimas „vabatahtliku tegevuse hea tava” ja „vabatahtliku passi” koostamine, et vabatahtlikku tegevust veelgi atraktiivsemaks muuta.
Hea tava eesmärgiks on edendada vabatahtlike ja organisatsioonide vahel koostööd ning julgustada rohkem inimesi vabatahtlikena tegutsema. Vabatahtliku pass saab olema lihtne abivahend vabatahtlikust tööst saadud teadmiste, oskuste ja kogemuste kirjeldamiseks ning aitab juurutada ja tõsta vabatahtliku töö väärtust ning kvaliteeti.
Selle kohta saad lähemalt uurida www.vabatahtlikud.ee
Milline oli maailmakohviku panus vabatahtlikku tegevusse?
Esimeses vestlusringis sai arutleda,
kas vabatahtlik on egoist või altruist?
Arutelu kippus küll seda suunda võtma, et vabatahtlik on kõigepealt egoist ja siis altruist.
Vabatahtlikuna hakatakse tegutsema sisemisest soovist midagi ära teha, see on võimalus enese arendamiseks ja (uute) kogemuste saamiseks, eneseteostuseks, vaba aja sisustamine, samuti võimalus reisida.
Lisaks toodi välja, et vabatahtliku tegevus võimaldab nö rahustada oma südametunnistust, saada tunnustust ja (ühiskonna) heakskiitu, saada kasulikke tutvusi ja laiendada oma sotsiaalset võrgustikku.
Arvati, et kui oma isiklikud soovid ja huvid on täidetud, kasvab vabatahtlik tegevus üle altruismiks – tead, et teed õiget asja, aitad kaasa paremaks muutumisele ning tekib nauding aitamisest.
Ühtlasi juhiti tähelepanu, et egoismist vabatahtlikuks olemine on täiesti normaalne, tuleb vaid osata vahet teha heal ja halval egoismil – sellest ka tegevuse eesmärgid.
Muidugi VT-s osalemine saab sageli alguse ka nö kambavaimust, mis hiljem võib kujuneda püsivaks tegevuseks.
Veel märksõnu, mis sellest arutelu voorust läbi käisid:
- Vabatahtlikuks hakatakse: huvist valdkonna ja selle arendamise vastu
o soovist kuhugi kuuluda
o sest see on „trendikas”
o läbi VT-e leiad iseenda
o võimalus erialaseks täienduseks
- VT-st võib välja kasvada töö, võimalus karjääri edendamiseks, pakkuda vabatahtlikuna oma professionaalseid oskusi.
- Vabatahtlikus tegevuses
Seejärel rääkis Mari Nuga oma vabatahtliku kogemusest Kamerunis rahvusvahelise Glen projekti raames.
Mari eesmärk vabatahtlikuks minna oli nii egoistlik kui altruistlik – saada täiesti uus kultuurikogemus, võimalus Aafrikas reisida, samas läbi oma keskkonnaalaste teadmiste kaasa aidata Kamerunis keskkonnateadlikkuse tõusule ning ideaalis nii maailma paremaks muutumisele.
Kogemus õpetas, et vabatahtlikuks minnes, eriti teise riiki, on hea kui kõik eesmärgid ja ülesanded on eelnevalt paigas, nii ei teki koha peal liigset segadust ja vastastikku on ootused selged. Samuti seda, kas me aitame tegelikke abivajajaid või neid, kes oma abivajaduse tekitavad või me ise arvame, et meie abi vajatakse?
Kindlasti avardas vabatahtlik töö ja pikemaajaline kodust eemalolek maailmapilti, aitas iseennast paremini tundma õppida ning hulgaliselt toredaid sõpru leida.
Pärast Mari meeleolukat etteastet jõudsime teise aruteluvooru, kus uurisime,
kas vabatahtlikuks tegevuseks on piisavalt võimalusi?
Oldi arvamusel, et võimalusi on päris palju, kuid tuleb teada, kust neid otsida / leida. Rohkem pakutakse infot vabatahtliku töö võimaluste kohta välismaal, kui Eestis koha peal; propageeritakse rahvusvahelise kogemuse võimalust, kuid VT Eestis on tagaplaanil. Samuti on rohkem võimalusi noortele, hoopis vähem aga keskealistele või eakatele.
Tehti ettepanek, et võiks olla VT paketid / pakkumised peredele – koos tegemise / osalemise võimalus. Samuti tuleks vabatahtliku tegevuste võimalused tuua laiema ringi ette – info saavad praegu kätte need, kes on kusagil listides (nt tudengite listid). Keskne infokanal, koduleht, kuhu kogu teave kokku jookseks oleks väga tänuväärne.
Heaks näiteks juba on Õnnepank – loodav andmebaas, mis viib kokku abivajaja ja abi pakkuja; see on otse suunatud inimeselt inimesele.
Oluline on ise teha eelnevalt eeltööd, et tutvuda vajaduste ja pakutavaga.
VT võimalusi piiravad aga ka mitmed eeskirjad, nt tervisekaitse, vajalik omada lapsehoidja tunnistust vms.
Lõpuks pakuti, et vabatahtliku tegevuse panus peaks kajastuma riigieelarves, nii kajastuks panus rahalises vääringus. Samuti võiks uurida, milline seos on vabatahtlikul tegevusel majanduskriisiga; VT on majanduslanguse tingimustes paljudele võimalus (taas)sisenemiseks tööturule – saada uusi, vajalikke oskusi ja kogemusi.
Wednesday, 21 January 2009
Tagasiside Elinalt
Elina Kivinukk EMSList kohvitas samuti meiega koos 17. novembril ja jagab toimunu kohta muljeid hea kodaniku ajaveebis
KUTSE: Maailmakohvik 17. novembril
Maailmakohvik jätkab Tartus!
Tule ja jaga oma mõtteid Klubis Maailm (Rüütli 12, II korrus)
17. novembril kell 19.00-21.00
Sissepääs prii!
Sel korral maailmakohviku menüüs:
KUMB LÕPEB ENNE, KAS NAFTA VÕI TARBIMISPIDU?
Mugav elu, tasapisi kasvav jõukus, võime osta üha rohkem asju, uuendada autot, puhata palmisaarel. Sellel toredusel on aga hind: mugavat elu ülal hoidvaid loodusressursse ei jätku kauaks ja tabrimispidu saab läbi. Kas jätkata muretult või mõelda tulevikule? Kas kallis nafta ja finantskriis tekitavad siin põhimõttelise muutuse? Kui palju otsustamis- või käitumisvabadust üksikisikul üldse on?
Tarbimise, energia ja nafta maailma püüab koos kohvikukülastajatega lahti harutada Peep Mardiste, roheline.
Tule üksi või võta sõbrad kaasa ning veeda üks huvitav õhtu intrigeerivate mõtete ja uute tuttavate seas!
Thursday, 8 January 2009
Teeme nii, et Eestis on hea elada
Viimati saime kokku juba kuu aja eest, 15. detsembril, mil mõnusas seltskonnas arutlesime meie oma Eesti üle - kas Eestis on hea elada ja mida saame ära teha selleks, et oleks parem.
Meil olid külas olid Eva Truuverk ja Anneli Ohvril, kes on 2009.a. ilmselt suurima kodanikualgatuse „Teeme Ära – Minu Eesti” eestvedajad, et aidata muuta elu ja kodu meie ümber paremaks. Maailmakohvik oligi meie kõigi (esmane) panus sellesse suurejoonelisse kodanikualgatusse.
Ühe olulisema küsimusena jäi kõlama, kuidas luua ja hoida usaldust ning dialoogi riigi ja kodaniku vahel. See vaevab, aga see paneb ka tegutsema. Riigi „tegevuste” najal on kasvanud teadlikkus riik-rahvas „lõhest” (samba saagad, kultuurikatel jne). Kodaniku jaoks on tegutsemise eeltingimuseks ka riigi juhtimise korraldus – kui korruptiivne või kui läbipaistev see on.
Aga üldiselt oldi ühel arvamusel luua ühtsem ühiskond – sõbraks muulastega ja vanuritega! :)
Kuigi arvamused meie riigis toimuvast läksid kohati üpris tumedaks, siis selle sees ei kadunud optimism, et kui päris "pimedaks" läheb ja kui elekter ära kaob, ärgitab see uutele tegudele ja loodetavasti soodustab sündivuse kasvu. :)
Nii maailmakohvikulistel kui Minu Eesti inimestel püsib endiselt usk, et Eesti inimesed viitsivad ja tahavad (kaasa) mõelda. Seda nii murest oma riigi pärast, kui meie elukeskkonnas toimuvast. Kuna koos mõtlemine toob palju häid ja huvitavaid ideid, siis 1. mai 2009 on Eestis ühise mõtlemise päev. Üle Eesti kutsutakse kokku u. 400 mõttekoda; teema, mille üle arutleda, saab ise valida. Mõttekodadest sündinud ideedest saavad alguse uued teod. 2009.a. lõpuks valitakse välja parim idee, mida 2010. aastal ühiselt hakatakse Eestis ellu viima. Samuti võib valida omale isikliku teo.
Lisainfot saab www.minueesti.ee
Meil olid külas olid Eva Truuverk ja Anneli Ohvril, kes on 2009.a. ilmselt suurima kodanikualgatuse „Teeme Ära – Minu Eesti” eestvedajad, et aidata muuta elu ja kodu meie ümber paremaks. Maailmakohvik oligi meie kõigi (esmane) panus sellesse suurejoonelisse kodanikualgatusse.
Ühe olulisema küsimusena jäi kõlama, kuidas luua ja hoida usaldust ning dialoogi riigi ja kodaniku vahel. See vaevab, aga see paneb ka tegutsema. Riigi „tegevuste” najal on kasvanud teadlikkus riik-rahvas „lõhest” (samba saagad, kultuurikatel jne). Kodaniku jaoks on tegutsemise eeltingimuseks ka riigi juhtimise korraldus – kui korruptiivne või kui läbipaistev see on.
Aga üldiselt oldi ühel arvamusel luua ühtsem ühiskond – sõbraks muulastega ja vanuritega! :)
Kuigi arvamused meie riigis toimuvast läksid kohati üpris tumedaks, siis selle sees ei kadunud optimism, et kui päris "pimedaks" läheb ja kui elekter ära kaob, ärgitab see uutele tegudele ja loodetavasti soodustab sündivuse kasvu. :)
Nii maailmakohvikulistel kui Minu Eesti inimestel püsib endiselt usk, et Eesti inimesed viitsivad ja tahavad (kaasa) mõelda. Seda nii murest oma riigi pärast, kui meie elukeskkonnas toimuvast. Kuna koos mõtlemine toob palju häid ja huvitavaid ideid, siis 1. mai 2009 on Eestis ühise mõtlemise päev. Üle Eesti kutsutakse kokku u. 400 mõttekoda; teema, mille üle arutleda, saab ise valida. Mõttekodadest sündinud ideedest saavad alguse uued teod. 2009.a. lõpuks valitakse välja parim idee, mida 2010. aastal ühiselt hakatakse Eestis ellu viima. Samuti võib valida omale isikliku teo.
Lisainfot saab www.minueesti.ee
Subscribe to:
Posts (Atom)
